Tähistaevas Eesti kohal: mida tasuks juulikuises südasuvises taevas vaadata?

Juuli ööd on enam-vähem niisama valged kui möödunud kuul ehk juunis, mis tähendab, et isegi keskööl paistavad vaatlejale taevas ainult heledaimad tähed. Alles kuu lõpu poole hakkavad päevad märgatavamalt lühenema ja Päike sügavamale horisondi taha kaduma. Nii võib juuli viimasel nädalal taevast Linnutee kuma isegi üles leida, kuigi selle tõelise ilmumiseni tuleb oodata augustit.

Heledamaid tähti mainides tasub üle korrata kuulsa Suvekolmnurga-nimelise asterismi, mis paistab juuli südaöödel juba peaaegu otse lõunas. Tagurpidise võrdhaarse kolmnurga vasakus ülemises tipus särab Luige tähtkujus asuv Deeneb, paremal Lüüra koosseisu kuuluv Veega ning alumine tiputäht moodustub Kotkas asuvast Altairist. Neist esimene on valge ülihiid, mis asub umbes 2500 valgusaasta kaugusel ning pakub suuruse ja heleduse poolest konkurentsi isegi talvisele Orioni tähtkujule Riigelile. Veega ja Altair on meist paarikümne valgusaasta kaugusel asuvad peajada tähed.

Teistest tähtedest on hästi näha suhteliselt madalal läänes paiknev kevadtäht Arktuurus (Karjases) ja peaaegu otse põhjas särav jõulu­täht Kapella (Veomehes). Veel võib vaatlejale silma paista Maokandjas asuv täht Rasalhague, mis arvatakse ümber oma telje pöörlevat nii kiiresti, et on peaaegu laiali lendamise piiril. Tähtkujudest võib ära näha juulis pea kohal asuva Suure Vankri ja Kassiopeia W-kujulise mustri. Üksnes mõne heledama tähe järgi vähem selgemate tähtkujude eristamiseks on vaja head suunataju ja vilunud silma.

Planeetide poolest on juuli juba võrdlemisi rikkalik, kuna kuu esimesel nädalal tõusevad enne koitu kirdest Saturn, Marss ja Jupiter. Juuli lõpuks näeb need ära juba kella ühe ajal öösel. Neist esimene meenutab silmale esmapilgul üle keskmise heledat tähte, asudes Veevalaja ja Kalade piiril, ent erinevalt tähtedest see ei vilgu. Teleskoobis paisub see pisikeseks heledaks kettaks, mida läbivad sellel hooajal serviti ja seega õhukesena paistvad rõngad. Isegi suhteliselt pisike teleskoop peaks ära näitama Saturni ümber tiirleva hiidkuu Titani.

Saturnist tükk maad idas Sõnni tähtkuju esi­plaanil asuvad silmanähtavalt punakas Marss ja heleduse poolest kõiki tähti ületav Jupiter. Kui Marss paistab enamikus teleskoopides kui pisike vasakult valgustatud kettake, siis hiiglasliku Jupiteri puhul võime üsna hõlpsalt ära näha selle heledaid ja tumedaid pilvevööte ning näeme ka planeedi nelja suuremat kuud. Kõik kolm planeeti muutuvad järgmistel kuudel üha varem ja paremini vaadeldavaks.

Süvataeva objektide – galaktikate, udu­kogude ja täheparvede – vaatlemiseks ei tahaks vähemasti kuu esimeses pooles väga lootust anda. Seda muidugi juhul, kui mõni lugejatest ei planeeri vahepeal reisi madalamatele laius-kraadidele või lausa lõunapoolkerale, kus praegu on talv.

Kui lähiajal oma aktiivsustsükli tipule lähenev Päike ja paar planeeti välja arvata, siis juulitaeva kõige paremini vaadeldav taevakeha ei ole midagi muud kui Maa ustav kaaslane Kuu. Meie ainus looduslik satelliit on läbi aegade inspireerinud kunstnikke ja armunuid ning see on teine taeva­keha peale Maa, kus inimesed on viibinud ning kuhu minnakse loodetavasti peagi uuesti. Kuigi Kuu peaks olema meile kõigile vana tuttav, kipub osa fakte selle kohta endistviisi inimesi üllatama. Toome näiteks selle mõõtmed ja keskmise kauguse Maast. Kui Maa kahandada korvpallisuuruseks, oleks Kuu selle kõrval ümmarguselt neli korda väiksema läbimõõduga ehk keskmise apelsini mõõtu ning tiirleks pallist rohkem kui seitsme meetri kaugusel. See teeb Maa ja Kuu korraga pildile mahutamise võrdlemisi keeruliseks, mistõttu oleme harjunud neid lihtsustatud animatsioonide ja kehvade ulmefilmide tõttu ette kujutama teineteisele palju lähemal.

Mõnikord kohtab ka neid, kes paistavad arvavat, et Kuu faase tekitab sellele langev Maa vari. Arusaadavalt võib sellisel juhul päevases taevas paistev poolkuu tunduda enam kui hämmastav vaatepilt. Tegelikkuses põhjustab Kuu faase sellele langeva päikesevalguse nurga muutus meie perspektiivist. Nii nagu Maa tiirleb ümber Päikese, tiirleb Kuu ümber Maa ning ühe tiiru ajal jõuab Päike valgustada seda tagant, ühelt küljelt, eest ja teiselt küljelt. Faasidena tunneme neid olukordi vastavalt noorkuu, esimese veerandi, täiskuu ja teise veerandina. Kõigi nelja faasi läbimiseks kulub Kuul 29,5 päeva ehk enam-vähem üks kuu.

Teleskoobiga on mõjuvaim Kuud vaadelda siis, kui see on valgustatud osaliselt, kuna siis venitab madala nurga alt Kuu pinnale langev päikesevalgus Kuul kõrguvate mägede ja kraatri­servade taha pikad ja kontrastsed varjud. Täis­kuu on seevastu võrdlemisi igav ja suuremates teleskoopides silmaga vaadates ka liiga hele. Eriti õhukese kuusirbi ja pimedama taeva puhul pakub omamoodi vaatepilti Kuu tuhkvalgus ehk see osa Kuust, mis on valgustatud Maa poolt. Meil on kuuvalged ööd, Kuul maavalged ööd.

Teatavasti pöörleb Kuu sama kiiresti, kui see meie ehk Maa ümber tiirleb, mistõttu vaatab meie poole alati ükssama Kuu külg. Astronoomias nimetatakse seda loodeliseks lukustumiseks ning see on Päikesesüsteemi planeetide ja nende kuude puhul võrdlemisi levinud nähtus. Erinevalt Kuu nii-öelda tagumisest küljest, mis on fotode põhjal võrdlemisi igava välimusega, on Kuu meie poole pööratud külg liigendatud tumedamate „meredega“. Need kannavad fantaasia­rikkaid nimesid, nagu Vaikuse, Selguse, Nektari ja Pilvede meri.

Ammused astronoomid võisid tõesti arvata, et need on Kuul loksuvad veekogud, kuid nüüd me teame, et vedelat vett ei leia sealt tilkagi. Need on miljardeid aastaid tagasi Kuu sisemusest lekkinud ja tardunud vulkaanilise materjali ehk tumedate basaltsete kivimite väljad. Merede kõrval pakuvad kuul silmailu suuremad kraatrid, millest tuntumad on Tycho, Copernicus, Plato ja Kepler.