Ajus levivad elektrisignaalid, keharakud rühmavad tööd teha ja käed liiguvad veel mitu kuud pärast seda, kui inimese süda on viimast korda löönud. Uuringuist selgub laiba siseelu surmajärgsetel minutitel, päevadel ja kuudel.
Peaaegu kaks kuud pärast seda, kui Cody Smith ja tema poolõde India USAs Ohio osariigis oma kodust 9. juulil 1997. aastal kaduma läksid, leiti kahe lapse surnukehad kodu lähedal asuva surnuaia kõrvalt kõrgest heinast. Oli selge, et lapsed, kellest ühel oli vanust neli ja teisel üksteist aastat, ei olnud surnud loomulikku surma, mis tähendas, et politsei pidi hakkama uurima topeltmõrva. Asja tegi aga raskeks see, et laste surmahetke polnud võimalik kindlaks määrata. Nad võidi tappa ükskõik millal selle kuu ja ligi nelja nädala jooksul, mil nad olid kadunud olnud.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Üheksa inimest kümnest, kes ootavad doonorelundit, teevad seda asjatult. Järg lihtsalt ei jõua nendeni. Ehk muudab olukorda Yalei ülikooli teadlaste leiutatud sinine imevedelik, millega on võimalik surnud inimeste elundeid kauem elus hoida ja ühel päeval ehk ka elavaid aidata.
Kas inimene kogeb oma surma, kui tal pea maha lüüakse? Või lülitub aju välja samal hetkel, kui pea eraldatakse kehast?
Kui kiiresti pärast surma algab keha lagunemine? Millised laiba osad muutuvad esimesena ja kui pika aja pärast pole alles enam midagi peale luude?
Kui katalaan Maria Branyas mullu augustis 117 aasta ja 168 päeva vanusena suri, oli ta ametlikult maailma vanim elav inimene. Selleks et mõista, kuidas Maria nii palju sünnipäevi tähistada suutis, viis Hispaania Josep Carrerase leukeemiauuringute instituudi teadlaste juhitud meeskond läbi põhjaliku uuringu. Luubi alla võeti naise geenid, valgud, mikrobioom ja ainevahetus.