Sinivaal ei põlga paarilist otsides ära teise liigi esindajat

Sinivaala süda võib kaaluda üle 300 kilogrammi ja ta keel on 5 meetrit pikk. Tema mõõtmed on pannud teadlasi juba ammu pead murdma: kuidas ikkagi võis üks loomaliik areneda niivõrd suureks? Paistab, et nüüd on Brasiilia teadlased leidnud sellele küsimusele vastuse. Piltlikult öeldes: sinivaala geenid on amokki jooksnud.

Veel mõni aasta tagasi oli meie liigi lugu lihtne. Inimene tekkis Aafrikas, rändas sealt välja teistele mandritele ja vallutas maailma. Punkt. Viimaseil aastail on arheoloogiline leiumaterjal kogu meie evolutsiooni kahtluse alla seadnud ning vähe sellest, küsitavaks on muutunud isegi maailmajagu, kus inimene välja kujunes. Olukorras peavad selguse looma uudsed meetodid, mida kasutades saavad teadlased rännata miljonite aastate taha ning heita valgust meie kaugete esivanemate ellu.

Vana testamendi Esimeses Moosese raamatus kirjutatakse Noast, kes viis veeuputuse eest oma laevale varju igast loomaliigist kaks isendit – isase ja emase –, et pärast katastroofi Maa jälle eri loomadega taasasustada. Kas ka tegelikult piisaks kahest loomast, et liik peaaegu nullist uuesti luua või on geneetiline variatsioon liiga väike?

Imikud suudavad kodeerida ehk töödelda ja salvestada konkreetseid mälestusi, näitab uus Yale’i ülikoolis tehtud uuring. See tulemus viitab sellele, et nn „infantiilne amneesia“ ehk fakt, et me ei mäleta oma esimestest elukuudest ja paarist aastast midagi, võib olla mälestuste meenutamise probleem - mitte pole asi selles, et meil neid mälestusi salvestunud ei ole.