Tähistaevas Eesti kohal: mida juunikuus öötaevast vaadata

Aasta lühim öö ja pikim päev saabuvad teatavasti 20. juunil ehk suvisel pööripäeval, mil Päike kaob põhjahorisondi taha ainult pisut kauemaks kui viieks tunniks. Et see seal ka väga madalal ei asu, tähendab, et juuniööd mööduvad pidevas eha- või koidukumas. Näha on ainult kõige heledamaid tähti ning süvataeva objektid, nagu galaktikad, udukogud ja kerasparved, paistavad isegi teleskoobis kas vaevu-vaevu või siis mitte üldse.

Pööripäeva möödumine ja suve ametlik algus lubab esimest korda viimase kuue kuu jooksul välja öelda selle maagilise seitsmesõnalise lubaduse, mida iga taevavaatleja kuulda soovib: nüüdsest lähevad ööd üha pikemaks ja pimedamaks. Mis sest, et see juhtub alles juuni lõpu poole.

Juuni kesköödel, mis suveajas viibides jõuavad Eestis kätte alles umbes pool kaks, ulatub Linnu­tee kagu-põhjasuunalisena juba suhteliselt kõrgelt üle pea, kuid jääb valgetel öödel raskesti vaadeldavaks. Ainult Kotkas asuv hele Altair ja Luige saba kujutav Deeneb näitavad selle suuna enam-vähem kätte. Teistest heledatest tähtedest väärivad mainimist suveöödel peaaegu pea kohale jõudev Veega (Lüüra tähtkujus), läänetaevasse jääv Arktuurus (Karjases), selle all madalal särav sinakas Spiika (Neitsis) ja Põhja­naela all asetsev Kapella (Veo­mehes). Avatud lõunataevaga vaatlejad võivad märga­ta ka korraks üle horisondi ulatuvat punakat Antaarest (Skorpionis), mis on umbes 550 valgusaasta kaugusel asudes üks meile lähimaid ülihiidtähti.

Kui meie ööd oleksid juunis mingil maagilisel moel pimedamad või kui me saaksime mõneks ajaks päikesevalgust hajutava atmosfääri ära kaotada, oleks meil taevas vaatamist ja uurimist küllaga. Nii paistaksid meile väga hästi kätte arvukad uhked kerasparved ja kauged galaktikad, millest oleme varem kirjutanud. Neist esimesi võib küll ka juunis teleskoobiga püüda, kuid galaktikate õrna kuma märkamiseks ei tahaks suuremat lootust siiski anda.

Juunikuus rändab vaatlejale ideaalselt kõrgel taevas üks tihtipeale enesestmõistetav, kuid igati uurimist-vaatlemist vääriv taevakeha – meie oma Päike. Meile lähimat ja koduseimat tähte on palja silmaga valus ja tavalise teleskoobi või binokliga halb mõte vaadata, kuid teatud tehnikat kasutades saab selle pinnadetaile nauti­da küll. Näiteks spetsiaalse päikeseteleskoobiga võib sellel näha ja pildistada tumedaid päikese­plekke, rakke meenutavat mustrit või mõnikord Päike­se pinnast kõrgele lahvatavaid, lausa sadade tuhandete kilomeetrite kõrguseid plasmalonte (protube­rantse).

Päikese umbes 11 aasta pikkune aktiivsustsükkel on parasjagu oma kõrgseisus või sellele väga lähedal. Mõista annab sellest kõige paremini Päikese pinnal vahel isegi palja silmaga märgatavate päikese­plekkide ohtrus või siis näiteks virmaliste sagenemine. Neid viimaseid me suvekuudel vaadelda ei saa, kuid kõrgel atmosfääris on need Päikeselt pärinevate laetud osakeste mõjul sellegipoolest iga mõne päeva tagant tantsimas.

Päikeseplekkide puhul on tegemist Päikese ligikaudu 6000kraadisest pinnast ehk fotosfäärist paar tuhat kraadi jahedamate piirkondadega, mis paistavad seetõttu ümbritsevast plasmaookeanist tumedamad. Sellegipoolest, kui me saaksime kuidagi päikese­plekid tähe pinnalt välja lõigata ja plekid eraldi öötaevasse asetada, siis hõõguksid need pimeda taeva taustal heledamalt kui valgustatud Kuu pind.

Nende piirkondade suhtelise jaheduse põhjus on see, et seal on Päikese „sõlme keeratud“ magnet­väljad rikkunud tsirkulatsiooni, mis tähe südamest energiat selle pinnale transpordib.

Päikeseplekkidel ja meie tähe muudel tujudel on kõige parem silma peal hoida tasuta nutirakenduse The Sun Now abil. Näha võib otsepilti Päikesest läbi NASA päikeseobservatooriumi digisilmade. Kui sealt mõni suurem plekk või nende kogum silma hakkab, siis tähendab see, et vaatlejal ongi käes aeg keevitusmaski või päikeseteleskoobiga õue kolida.

Kui vaadeldavate süvataeva objektide poolest on juuni traditsiooniliselt vaene, siis planeetidega on seis veidi parem. Nimelt hakkavad kuu alguses vahetult enne päikesetõusu madalal idataevas paistma planeedid Saturn ja Marss, millega kuu teises pooles liitub hele Jupiter. Näiteks 3. juuni varahommikul tõuseb Marss koos õhukeseks sirbiks vananenud Kuuga, asudes sellest ainult paari nurga­kraadi kaugusel. Paraku nii nagu Jupitergi asub see meie vaatenurgast Päike­sele veel liiga lähedal ning kaob päevavalgusse juba üsna madalal.

Kolmest planeedist parimas asukohas on Päikesesüsteemi suuruselt teine, Saturn, mida tasub suve­hommikuti binokli või teleskoobiga kagusuunas vaadelda. Küll aga ei tasu sel hooajal loota näha selgelt selle uhkeid rõngaid. Asi on selles, et samamoodi nagu Maa on ka Saturn oma tiirlemistasandi suhtes suhteliselt suure kalde all ning Saturni peaaegu 30aastase tiiru jooksul ümber Päikese muutub tublisti planeedi ja selle rõngaste Maalt vaadeldav nurk. Tänavu paiknevad Saturni rõngad meile ainult umbes neljakraadise nurga all, paistes teleskoobis heleda planeeti läbiva kriipsuna. Järgmisel aastal muutuvad need aga peaaegu nähtamatuks.

Saturni rõngaste hooajaline kadumine ja taasilmumine valmistas omal ajal palju peavalu teleskoobipioneerist astronoomile Galileo Galileile, kes kirjeldas neid kui planeedi „kõrvu“, mis kord kahanevad, siis jälle kaovad ja kasvavad.

1655. aastal, kolmteist aastat pärast Galileo Galilei surma, mõistatas esimese inimesena nende olemuse lahti Hollan­di astronoom Christiaan Huygens. Tema auks nimetati sajandeid hiljem automaatjaam, mis 2005. aastal osakesena Cassi­ni-Huygensi missioonist Saturni hiidkuul Titanil maandus. Teleskoobis paistab Titan üsna hõlpsasti Saturni kõrval veidi punaka täpina.