Aurumasin, evolutsiooniteooria, masstootmine – nendele või nende levikule pandi alus Briti õhtusöögilaua taga. Innukad hobiteadlased moodustasid 18. sajandil klubi, millest sai teadusrevolutsiooni mootor.
Suurbritannia sai 18. sajandil hakkama tõelise tiigrihüppega. Riik astus uude ajastusse, sest kuidagi juhtus nii, et just seal said teedrajavad teadusavastused igapäevaseks asjaks. Uskumatud leiutised tegid võimatu võimalikuks.
Charles Darwin läks ajalukku mehena, kes õiendas arveid jumalaga, tehes loodusliku valiku vastutavaks liikide tekke eest. Darwini idee, et tugevaim jääb ellu, ei olnud täielikult tema oma. Talle saadeti valmis käsikiri, milles olid kirjas evolutsiooniteooria ideed.
DNA tähtsust inimkeha ja tervise uurimisel on võimatu üle hinnata. Selle struktuuri avastamise järel jäi ühe teadlase panus tunnustuseta. Rosalind Franklini ja ta assistendi tehtud ülesvõtet nägid teadlase teadmata tema konkurendid, kes tegid selle pildi põhjal läbimurdelise avastuse ja said Nobeli auhinna.
Britid pidid 1912. aastal uhkusest lõhkema, kui üks hobiarheoloog kuulutas, et on leidnud puuduva lüli inimese ja ahvi vahel ehk tõendi Darwini evolutsiooniteooriale. Leiumaterjali hilisemast uurimisest selgus, et jutt Piltdowni mehest oli liiga hea, et olla tõsi.
Üksainus väike sõrmelüli aitas teadlastel luua ammu väljasurnud inimliigi esindaja portree. Tänu sellele teame, milline võis välja näha kümneid tuhandeid aastaid tagasi elanud tüdruk, kes oli liigilt denislane ehk Denissi inimene.