Tapjaks sündinud draakon, komodo varaan

Badžau meeste argipäev möödub pea eranditult vees. Evolutsioon on nende organismi allvee-eluks sobivaks kujundanud.

Sinivaala süda võib kaaluda üle 300 kilogrammi ja ta keel on 5 meetrit pikk. Tema mõõtmed on pannud teadlasi juba ammu pead murdma: kuidas ikkagi võis üks loomaliik areneda niivõrd suureks? Paistab, et nüüd on Brasiilia teadlased leidnud sellele küsimusele vastuse. Piltlikult öeldes: sinivaala geenid on amokki jooksnud.

See imepärane olend on justkui kokku klopsitud mitmest üksteisest kaugel olevast liigist. Ta muneb kui lind või roomaja, annab poegadele piima nagu imetaja ning tema jala küljes on mürgikannus. Vähe sellest, tal on nokk nagu pardil ning selle järgi ongi ta nimetuse saanud. Kummalise nokklooma genoom on nüüdseks täielikult kaardistatud ning tema omapärased kohastumused peavad andma teadlastele aimu imetajate varasest arenguloost.

Imikud suudavad kodeerida ehk töödelda ja salvestada konkreetseid mälestusi, näitab uus Yale’i ülikoolis tehtud uuring. See tulemus viitab sellele, et nn „infantiilne amneesia“ ehk fakt, et me ei mäleta oma esimestest elukuudest ja paarist aastast midagi, võib olla mälestuste meenutamise probleem - mitte pole asi selles, et meil neid mälestusi salvestunud ei ole.