- imelineajalugu.ee
- kalastaja.ee
- aripaev.ee
- dv.ee
- bestmarketing.ee
- ehitusuudised.ee
- laanevirumaauudised.ee
- ehitusuudised.ee
- finantsuudised.ee
- foundme.io
- ituudised.ee
- kaubandus.ee
- kestlikkusuudised.ee
- kinnisvarauudised.ee
- logistikauudised.ee
- mu.ee
- palgauudised.ee
- personaliuudised.ee
- pollumajandus.ee
- raamatupidaja.ee
- toostusuudised.ee
Tähistaevas Eesti kohal: augustikuus naaseb pimedus ja näha on taas paljutki
Viimane tõeliselt soe ja selge suvekuu on oma nimetuse saanud Vana-Rooma keisri Augustuse järgi, kes olevat just sellel ajal enda kuulsusrikkaimad vallutused täide viinud. Rahvasuus tuntakse seda ka lõikuskuuna – ajana, mil vilja koristada ning valmistuda vaikselt pimeda sügise ja talve saabumiseks.
Taevavaatlejale tähendab august, et viimaks hakkab tähistaevas ennast meie laiuskraadidel näitama peaaegu täies hiilguses. Kuu viimasel nädalal asenduvad näiteks niinimetatud astronoomiliselt valged ööd (mil Päike asub mitte rohkem kui 18 kraadi põhjahorisondi all) paar tundi kestvate täiesti pimedate öödega.
Selle mõne suvekuuga, mil me oleme vahepeal öösiti näinud ainult üksikuid heledamaid tähti, on tähistaevas jõudnud päris palju muutuda. Planeet Maa ja meie selle turjal oleme läbinud peaaegu veerandi orbiidist ümber Päikese. Sellest tuleneva muutuse ilmekaim näide on, et kui mai kesköödel paistis otse lõunas Neitsi tähtkuju, siis augusti keskpaigaks on selle koha üle võtnud Veevalaja ja Kaljukits. Neitsi loojub augustis läänehorisondi taha juba enne pimeduse saabumist.
Teistest juba varasügiseste tähtkujude alla liigituvatest tähemustritest näeme augustis lõunakaares Delfiini, Pegasust, Kalu, Kilpi, Luike, Kotkast, Lüürat ja kolme viimase vahele jäävaid minitähtkujusid Rebast ja Noolt. Otse pea kohale tõuseb Kefeus ning idast paistavad juba peaaegu talvised Andromeeda, Kassiopeia, Perseus ja Veomees.
Linnutee ulatub soojadel augustiöödel edela-kirde suunal üle meie peade. Kuigi selle olemuse kohta on ajaloo vältel välja käidud tõenäoliselt tuhandeid loomislugusid ja müüte, teame nüüdseks, et tegu on meie enda kodugalaktikaga, millest oleme oma perspektiivi tõttu sunnitud serviti läbi vaatama. Selle helendav triip on miljardite kaugete tähtede kollektiivne müriaad. Vahel on huvitav ja ka valgustav mõelda, et ükski iidne müüt ei tulnud sellele lihtsale ja ilusale tõele ligidalegi.
Augusti teises pooles muutuvad meile hästi vaadeldavaks Linnutee ribas asuvad hajusparved, udukogud ja planetaarudud. Neist viimased kujutavad endast hoolimata nimetusest valgusaastatelaiusi gaasipilvi, mis on tekkinud surevatest tähtedest. Augustis on neist kõige paremini vaadeldavad Rebases asuv Hantli udu ehk M27 ja Lüüras asuv Rõnga udu ehk M57. Hajusparvedest, mis kujutavad endast kosmilises mõttes verinoorte tähtede kogumeid, tasub pilk heita Sinikaelpardi parvele (M11) Kilbi tähtkujus, Maokandjas asetsevale parvele NGC 6633, parvele M39 Luiges ja vägevale kaksikparvele NGC 884 ja NGC 869 Perseuses.
Udukogudest on võimsama teleskoobiga vaatlemiseks või pildistamiseks soodsas asukohas NGC 6823 Rebases, Noorkuu udu NGC 6888, Põhja-Ameerika udukogu NGC 7000 ja Kookoni udu ehk C19 Luiges ning Elevandi Londi udukogu ehk IC 1396 ja Võluri udukogu NGC 7380 Kefeuses. Veel tasub augustiõhtutel teleskoop suunata meile lähimate galaktikate Andromeeda ja Kolmnurga poole. Ka kerasparvedest, millest me kirjutasime pikemalt maikuus, pole augustitaevas puudust. Neist väärivad märkimist otse lõunataevas asuvad M2 Veevalajas, M15 Pegasuses, M71 Nooles ning M92 ja M13 Herkuleses. Neist viimane on ühtlasi põhjapoolkera heledaim ja uhkeim kerasparv.
Peajumal ja sõjajumal põrkuvad taevas
Kui Kuu välja arvata, siis parimat vaatepilti isegi pisemat tüüpi teleskoopides pakuvad Päikesesüsteemi planeedid. Seda seetõttu, et need on heledad, suhteliselt suured ja vaadeldavad isegi valgusreostatud taevas. Augustis näeb öö jooksul hõlpsasti neist ära kolm. Esiteks tõuseb hilistel tundidel idast hiidplaneet Saturn, mille iseloomulikke rõngaid kõik hästi teavad. Paraku paistavad nii sellel kui ka paaril järgmisel vaatlushooajal Saturni rõngad Maalt vaadelduna niivõrd väikese nurga alt, et need meenutavad pigem beeži planeediketast läbivat kriipsu. Saturni ümber tiirlemas saab näha aga selle suurimaid kuid, millest kuulsaim on pisema planeedi mõõtmetega oranžikas Titan.
Saturnist tükk maad tagapool tõusevad üksteise kõrvale veel kaks planeeti, mida on raske pimedas taevas mitte märgata. Need on Päikesesüsteemi suurim planeet Jupiter ja kuulus punane planeet Marss. Neist esimest teleskoobiga vaadeldes on näha selle triibulist pinda ja nelja suurimat kuud, mis moodustavad planeedi ümber tiireldes just kui omaette miniatuurse Päikesesüsteemi. Maast kaks korda väiksema, kuid see-eest Jupiteriga võrreldes neli korda lähemal asuva Marsi suuremate pinnavormide ja heledama polaarmütsi nägemiseks tuleks appi võtta võimsam vaatlustehnika.
Perseuse tähtkujus asuvat kaksikparve näeb uduse laiguna isegi palja silmaga ning esimest korda mainis seda kirjanduses Kreeka astronoom Hipparchos üle kahe tuhande aasta tagasi. Need on u 13 miljonit aastat vanad hajustäheparved, millest kumbki sisaldab tuhandeid noori tähti. Need asuvad meist u 7500 valgusaasta kaugusel.
Foto: Taavi Niittee / Tõrva Astronoomiaklubi
Tehnika: Orion 8” f/3.9, Nikon D5600
Kaht planeeti augusti alguses igal ööl jälgides võib märgata, et need kipuvad üksteisele taevas kukesammudega lähenevat. Asi on selles, et Marss tiirleb ümber Päikese tunduvalt kiiremini kui kauge Jupiter ning Maalt vaadates näib esimene teisele järele jõudvat.
Seesugust kahe planeedi näilist kohtumist tähistaevas nimetatakse astronoomias lähenemiseks ning augusti keskel mööduvad kaks planeeti üksteisest kõigest paari nurgakraadi kauguselt.
Kaunis prügi otse kosmosest
Kui küsitaks ühe augustis toimuva vaatamisväärse astronoomilise sündmuse kohta, siis tõenäoliselt annaksid paljud vastuseks Perseiidide meteoorivoolu, mis pole taevast uurivale inimliigile aastatuhandeid pettumust valmistanud. Ka selle nagu enamiku meteoorivoolude päritolu on lähedalt seotud komeedi või siis vähemasti selle jäänukitega.
Perseiidide puhul kohtume iga aasta augustis rusupilvega, mille on jätnud Maa teekonnale komeet Swift-Tuttle, mis tuleb Päikesesüsteemi lähialadele iga 133 aasta tagant. Komeedist välja aurustunud liivateradesuurused tükid ongi need, mis kiirusel mitukümmend kilomeetrit sekundis meie atmosfääri sisenedes viivuks süttivad ning tekitavad langevaks täheks kutsutud valgusnähtuse ehk meteoori. Kui meil veab, siis võib liivaterade hulka ära eksida ka mõni suurem kivikene, mis künnab taevasse eriti tugevat muljet avaldava juti. Midagi drastilisemat pole neist aga karta.
Augusti keskel tipnevad perseiidid on nähtavuse ja hulga poolest ilmselt meie kuulsaim ja vaadelduim nn tähesadu. Tähti selle käigus muidugi kuhugi ei saja. Tegemist on meie planeedi atmosfääri kiirusel kümneid kilomeetreid sekundis sisenevate liivatera mõõtmeis kivikestega, mis tõmbavad korraks taevasse plasmajuti. Komposiitfoto on tehtud astronoomiafestivaliks nimetataval iga-aastasel üritusel, mis kutsub perseiidide tipphetkel kokku kõik kodumaised kosmosehuvilised.
Foto: Viljam Takis
Tehnika: Samyang 18/F2.8, Sony a7S II
Pikast ajaloost hoolimata mõnd inimest veel siiani pisut kihistama paneva nimega tähesadu tipneb 12.–13. augustil, kui pimeda taeva korral võib ära näha kuni 90 meteoori. Traditsiooniks on saanud, et samal ajal toimub kusagil Eesti pimedas nurgas kõiki kosmose- ja tähistaevahuvilisi mitmeks päevaks ja ööks kokku kutsuv astronoomiafestival. Sellel aastal toimub see 9.–13. augustil Harjumaa läänenurgas Ristna sadamas ning kavast leiab populaarteaduslikke loenguid, teleskoobivaatlusi ja kontserte.
Viimased lood
Universum
Psühholoogia
Tehnoloogia
Maaväline elu
Ajalugu
Loomariik
Taimed
Lugejad küsivad
Füüsika
Sinu keha
Suured teadlased
Tagasi Imeline Teadus esilehele