Nii Linnuteel kui ka galaktikatevahelises tühjuses keerlevad mikroskoopilised tolmukübemed. Ilma tolmuta poleks sündinud ei Päikesesüsteemi ega Maad. 2020. aastal leidsid teadlased esimest korda sellise ürgkübeme, mis on meie süsteemist palju vanem.
Seitse miljardit aastat tagasi tekkis ühe punase hiiu väliskihtides mikroskoopiline tolmutera. Hiiglaslike mõõtmetega täht oli aina paisunud ja selle viimased kütusevarud olid lõppemas. Kui kütus otsa sai, paiskusid tolm ja gaas ilmaruumi laiali. Enne tähe surma tekkinud tolmukübe hõljus mõõtmatult kaua Linnutee läheduses omapäi, kuni selle haaras endasse üks aina tihenev hiiglaslik gaasi- ja tolmupilv. Kui pilve mass ületas kriitilise piiri, tõmbus see kokku. Selle keskpaika koondunud mateeriast sai meie Päike ja ülejäänud ainest ajapikku Päikesesüsteemi suuremad ja väiksemad planeedid ning pisemad objektid. Ühte sellisesse sattus ka meie loo peategelane – iidne tolmutera sai osaks ühest meteoorkehast. See aga räntsatsas universumi ajaloo mastaabis alles nüüdsama, 1969. aastal Austraalias Murchisoni lähedal maasse.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Me ei tea täpselt, kuidas elu Maal tekkis, aga sellele võib ehk vastuse anda Marsilt pärit tolmuga kapsel. Suure hulga lähemas ja kaugemas tulevikus toimuvate missioonidega tuuakse teistelt taevakehadelt proove koju, Maale. Need võivad aidata meil teada saada, kas me oleme universumis üksi.
Kui automaatjaam Psyche lendab kosmosesse, siis piltlikult rändab see samal ajal ka sügavale Maa sisemusse. See metallasteroid on äravahetamiseni Maa tuuma pisikese versiooni sarnane ning seda uurides võime me teada saada üht-teist ka oma planeedi südames toimuva kohta. Maa päris tuumani ei suuda me praegu siiski küünitada.
Kõige varasemad, õige pea pärast Suurt Pauku süttinud tähed on juba ammu lõpuni põlenud, aga nende jäänused elavad edasi. Astronoomid on leidnud ühe vanimatest tähtedest ja on ka selgunud, kuhu see paigutub meie Päikese sugupuul.
Imikud suudavad kodeerida ehk töödelda ja salvestada konkreetseid mälestusi, näitab uus Yale’i ülikoolis tehtud uuring. See tulemus viitab sellele, et nn „infantiilne amneesia“ ehk fakt, et me ei mäleta oma esimestest elukuudest ja paarist aastast midagi, võib olla mälestuste meenutamise probleem - mitte pole asi selles, et meil neid mälestusi salvestunud ei ole.