Tähistaevas Eesti kohal: mida naljakuus ehk aprillis taevast vaadata

Olukorda süvendas märtsi lõpus toimuv kolimine suveaega. Kuigi loodusel on meie ajapidamisest ükskõik ning taevas ise ometigi ei muutu, nihutas keeratud kell tähistaevast argirütmide mõttes tund aega tagasi. Sellel põhjusel on aprilli kesk­paigas südaööl paistev taevas enam-vähem selline, nagu see oli eelmise kuu lõpus. Ainult mitte nii pime.

Hilisõhtuti paistavad lõunataevas Neitsi, Lõvi, Karjase, Berenike Juuste ja Jahipenide tähtkuju. Läänetaevasse looju­vad talvised Sõnni, Orioni, Kaksikute ja Veomehe tähtkuju ning idas tõusevad kõrgemale suvised Maokandja, Herkulese, Lüüra ja Luige tähtkuju. Neist kahes viimases silma paistvad heledad tähed Veega ja Deeneb kuuluvad suve tulekut ennustavasse Suvekolmnurga asterismi, mille viimane liige Altair tõuseb Kotka tähtkujus umbes tund pärast südaööd.

Nii nagu eelmisel kuul on ka aprillis õhtutaevas binokli või teleskoobiga vaadel­dav perioodiline komeet tähisega 12P/Pons-Brooks. See umbes 30 kilomeetrise läbimõõduga jääst ja lumest taevakeha tuleb Päikesesüsteemi sisepiirkonda iga 71 aasta tagant. Päikese soojuses moodustub selle ümber hiiglaslik gaasikiht ehk kooma ning miljoneid kilomeetreid pikk saba või sabad. Kinnistähtede suhtes võrdlemisi kiiresti liikudes läbib see aprilli esimesel nädalal Jäära tähtkuju ning siseneb Jupiteri „alt“ Sõnni tähtkujusse. Seal muutub see päikesekuma tõttu kolmandaks nädalaks peaaegu nähtamatuks.

Ühe teise komeedi – Thatcheri – poolt tuhandete aastate eest enda orbiidile maha jäetud kivimipuru ja tolm lõpetab aprilli viimasel nädalal pea kolm kuud kestnud meteoorivoolude põua. Nimelt tipneb 22. aprilli õhtul ja 23. aprilli hommikul lüriidideks kutsutav vool. Näiliselt Lüüra tähtkujust Vega lähistelt välja lendavaid meteoore võib hea õnne korral näha kuni paar­kümmend tükki tunnis, kuigi sel aastal rikub vaatepilti samal ajal taevas särav täiskuu.

Kõikide kevadtaevas leiduvate galaktikate loetlemiseks jääks siin lehekülgedel ruumi väheks. Seda sai ka mingil määral eelmises ajakirjanumbris tehtud. Pigem võiks tuntumatest natuke pikemalt kirjutada. Kerasparvede kohta, millest ilusamad on tegelikult ka aprillis juba kõrgel lõuna­taevas paistmas, kirjutame lähemalt järgmisel kuul. Esialgu võib neist ära mainida M13* ja M92 Herakleses, M2 Jahipenides, M5 Maokandjas ja M53 Berenike Juustes.

Suure Vankri nurgatähest Dubhest natuke eemal paikneb üks meie poolkera tuntumaid galaktikapaare – Bode ja Sigari galaktikad, mis kannavad vasta­valt tähiseid M81 ja M82. Need meist kõigest 12 miljoni valgusaasta kaugusel asuvad galaktikad on üksteisest kosmilises mõttes lähiminevikus lähedalt möödunud ning helendavad nüüd selle käigus alanud tähetekke tõttu. Bode spiraalgalaktika südames arvatakse asuvat ülimassiivne must auk, milles­se langev gaas paneb selle ümbruse tugevasti helendama. M81 on aga niinimetatud tähepurske galaktika, mis tähendab, et selles toimuv keskmine tähetekke määr ületab Linnutee oma mitukümmend korda. Galaktikapaari on parimal juhul näha binokliga, kuid soovitatav on siiski kasutada vähemalt 8tollist teleskoopi.

Suure Vankri tiputähe Alkaidi all, meist 23 miljoni valgusaasta kaugusel, asub M51 ehk Veekeerise galaktika, mis kuulub oma ebatavaliselt heleda tuuma tõttu niinimetatud Seyferti galaktikate hulka. Suure heleduse ja suhtelise läheduse tõttu oli Veekeerise galaktika esimene omasugune, mille spiraalset struktuuri teleskoobis vaadeldi. Veekeerist on mingil määral näha ka binokliga, kuid tarvis läheb vähemalt 8tollist teleskoopi ja väga pimedat taevast, et eristada selle kõrval asuvat pisemat M51b kääbus­galaktikat. Tegemist omavahel põrkuva paariga, millest väiksem on ammuses minevikus ilmselt Vee­keerise tasandist mitu korda „läbi kukkunud“, andes viimasele kaunid spiraalharud ning vallandanud mõlemas aktiivse tähetekke.

Tuuleratta hiidspiraalgalaktika ehk M101 asub Suure Vankri tiputäht Alkaidi kohal, moodustades sellest järgmise Mizariga peaaegu võrdhaarse kolmnurga. Võrreldes Veekeerisega asub M101 meile küll mõni miljon valgusaastat lähemal, kuid on sellest tunduvalt tuhmim. Samas sisaldab see ligi triljon tähte, mida on umbes kaks korda rohkem, kui on tähti Linnutees. Pika säriajaga fotodelt on näha, et Tuuleratas paistab meile peaaegu otse pealt ning naabergalaktikate gravitatsioon on selle spiraalharud ühele küljele välja venitanud. Noorte ja kuumade täheparvede rohkus annab sellele sinaka ja kohati lillaka värvuse. Tuuleratast tasub vaadelda vähemalt 10tollise teleskoobiga.

Berenike Juustes on aprillis parim aeg vaadelda ja pildistada spiraalgalaktikat NGC 4565, mida kutsutakse vahel ka Nõela galaktikaks. Sellise nime on see teeninud väga lihtsal põhjusel: teleskoobiga vaadates paistab see otsekui pikk peenike nõel, mis on keskelt pisut paksem. Oma suhtelise läheduse tõttu on see üks parimaid näiteid spiraalgalaktikast külgvaates. Astronoomidel on põhjust arvata, et oma ehituselt ja suuruselt võib see olla väga sarnane Linnuteega.

Neitsi tähtkuju alumises ääres asuv M104 kannab tabavalt Sombreero galaktika hüüdnime. Tegemist on läätsekujulise hiidgalaktikaga, mille tasandit läbib kitsas ja tume tolmuvööt. Sombreero galaktika on mõõtmetelt umbes poole Linnutee laiune, kuid tähti sisaldab see tõenäoliselt rohkem ning sellest avastatud kerasparvede arv ligineb kahele tuhandele. Seda on kümme korda rohkem kui Linnutees. Sombreero on Neitsi galaktikaparve üks heledamaid liikmeid ning on uduse pallina näha isegi suhteliselt tagasihoidliku teleskoobi abil. Kuna M104 asub meie laiuskraadilt nähtuna suhteliselt madalal, on aprillis selle vaatlemiseks parim aeg paar tundi enne ja pärast südaööd.