Keemik Louis Pasteurist sai kangelane, kui ta leidis surmahaiguse marutaudi vastu vaktsiini. Juba enne seda oli tema teadustöö tuvastanud tänapäeva tervishoiu tähtsaima nurgakivi: hügieeni.
Marutõbisele koerale ei tohiks keegi läheneda, saati teda siis kepiga torkida, nagu tegi seda ühel 1885. aasta juulipäeval üheksa-aastane Joseph Meister. Hull koer ründas poissi ja hammustas teda. Poisi ema teadis, et tõenäoliselt nakatus poiss seeläbi marutõppe ning oli seega mõistetud surema kohutavat surma.
Lohakas bioloog, pilvine ilm ja pidamatuse all kannatav koer olid juhused, mis aitasid mitmel puhul teadlasi õigele teele ning tõid olulisi läbimurdeid.
17. sajandi keskpaigaks olid arstid tervenisti viimased 1500 aastat kogu oma töö aluseks pidanud antiikaja lootusetult aegunud kirjatöid. Julge lahkaja Thomas Bartholin viskas kopitanud kolikambrisse justkui granaadi, tekitades meditsiinimaailmas paraja kaose.
Ajalooraamatuis on kirjas, et vaktsineerimise leiutas Briti arst Edward Jenner. Tema polnud siiski ainus teerajaja. Meetod oli Euroopas tuntud aastakümneid enne Jenneri läbimurret ning seda tänu aadliproua Mary Wortley Montagule. Tänapäeval on leedi Montagu nimi enamasti unustatud ja samuti ei teata lugu sellest, kuidas Konstantinoopoli teadjanaised andsid talle kätte niidiotsa, mis tõi arstiteadusesse revolutsiooni.