Arstiteaduse üks suurimaid leiutisi sai oma nimetuse lehmade järgi. 18. sajandil möllasid Euroopas rõuged, mis nõudsid aastas 400 000 inimese elu. Ravi otsiti üsna meeleheitlikult. Talunike seas hakkasid levima kuuldused, et lüpsjad, kes haigestusid veiserõugetesse (mis on samalaadne, aga märksa leebem nakkushaigus), tapvatesse inimrõugetesse ei nakatunud.
1796. aastal pani see kuuldus Inglise arsti Edward Jennerit seda väidet kontrollima. Ta torkas nõela ühe kaheksa-aastase poisi käsivarde. Nõel oli enne seda poogitud veiserõugetesse nakatunud lüpsja põletikuliste villide vedeliku ja mädaga. Asi toimis: kui poiss hiljem rõugehaigetega kokku puutus, ei tekkinud tal tõsiseid sümptomeid. Selleks, et olla kaitsepookimise mõjus kindel, kordas Jenner katset mitmel katseisikul ja 1798. aastal julges ta järeldada, et veiserõugetesse nakatumine kaitseb päris rõugete eest.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Ajalooraamatuis on kirjas, et vaktsineerimise leiutas Briti arst Edward Jenner. Tema polnud siiski ainus teerajaja. Meetod oli Euroopas tuntud aastakümneid enne Jenneri läbimurret ning seda tänu aadliproua Mary Wortley Montagule. Tänapäeval on leedi Montagu nimi enamasti unustatud ja samuti ei teata lugu sellest, kuidas Konstantinoopoli teadjanaised andsid talle kätte niidiotsa, mis tõi arstiteadusesse revolutsiooni.
Teadlased üritavad välja töötada vaktsiine, mis levivad ühelt isendilt teisele samamoodi nagu viirus, ilma et oleks tarvis süstida. See võib olla meetod, millega hoida ära pandeemiaid, enne kui need õieti alatagi jõuavad.
Nina tilgub ja kurk on valus. Kui me haigestume külmetusse, ei jää praegu üle muud kui kuuma teed juua. Teadlased on ametis mitme uue külmetusrohu katsetamisega ning tulevikus saame võib-olla end külmetuse vastu isegi vaktsineerida.
Imikud suudavad kodeerida ehk töödelda ja salvestada konkreetseid mälestusi, näitab uus Yale’i ülikoolis tehtud uuring. See tulemus viitab sellele, et nn „infantiilne amneesia“ ehk fakt, et me ei mäleta oma esimestest elukuudest ja paarist aastast midagi, võib olla mälestuste meenutamise probleem - mitte pole asi selles, et meil neid mälestusi salvestunud ei ole.