Saksamaa Bonni ülikooli teadlased on lahendanud mõistatuse, mis on paleontolooge aastaid vaevanud. Nimelt on paljudest maailma paikadest leitud dinosauruse hammaste kivistisi, mis on leiuhetkel asunud ilusates korrapärastes rivides, kuigi kusagilt pole leitud lõualuud, mis neid miljonite pinnases veedetud aastate jooksul paigal oleks hoidnud. Miski on aga pidanud neid paigal hoidma ning Saksa teadlastel on nüüd sellele mõistatusele lühike ja rabav vastus: suurtel neljal jalal kõndinud dinosaurustel, keda nimetatakse sauropoodideks, oli nokk.
Teadlased uurisid mitme sauropoodi hambarivisid, ka Camarasaurus’e perekonna liikide omi. Neist on leitud terveid koljusid. Loomad elasid u 150 miljonit aastat tagasi ning suurimad isendid kasvasid 23 meetri pikkuseks ja võisid kaaluda kuni 45 tonni. Uuringud näitasid, et hammastel oli kulumisjälgi ainult pooles ulatuses hambatipust lõualuuni. Ülemise lõualuu hammaste ülemine pool ja alumise lõualuu hammaste alumine pool paiknesid teadlaste sõnul sarvainest ehk keratiinist nokasarnases struktuuris. Sestsamast ainest koosnevad ka tänapäevaste lindude nokk, ninasarviku sarv ja meie enda karvad-küüned.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Teadlased on avastanud, et ühe dinosauruste alamseltsi liigid sõid nii palju, et nende hambad kulusid mõne kuuga. Seetõttu vajasid nad pidevalt uusi hambaid.
Mõned dinosaurused olid rohkem kui kümme korda raskemad kui tänapäeva suurimad imetajad. Miks näiteks ei kasva elevandid sama suureks kui saurused?
Kui Inglise teoloog William Buckland 1824. aastal teatas, et on leidnud tundmatu suure looma kivistise, ei teadnud ta, millisele protsessi ta käima lükkas. Bucklandi 200 aasta tagune avastus oli stardipauk dinosauruste uurimisele, mis on ajaga aina enam hoogu kogunud. Alles nüüd hakatakse mõistma nende loomade elu pisimaid nüansse.
Vaikne idülliline aed on maailm, mis on täis jubedaid saladusi. Igal suvel käib seal armutu võitlus ellujäämise nimel.