Kuidas ometi said dinosaurused nii suureks kasvada?

Kui Inglise teoloog William Buckland 1824. aastal teatas, et on leidnud tundmatu suure looma kivistise, ei teadnud ta, millisele protsessi ta käima lükkas. Bucklandi 200 aasta tagune avastus oli stardipauk dinosauruste uurimisele, mis on ajaga aina enam hoogu kogunud. Alles nüüd hakatakse mõistma nende loomade elu pisimaid nüansse.

Teadlased on avastanud, et ühe dinosauruste alamseltsi liigid sõid nii palju, et nende hambad kulusid mõne kuuga. Seetõttu vajasid nad pidevalt uusi hambaid.

Kui võrrelda seda, kui pikaealised on roomajad ja kahepaiksed, ja seda, kui kaua elavad imetajad (sealhulgas meie, inimesed), siis on ilmselge, et kaalukauss on roomajate ja kahepaiksete kasuks. Nüüd on üks teadlane välja käinud idee, et sellist erinevust eluea pikkuses võib panna süüks dinosaurustele.

Imikud suudavad kodeerida ehk töödelda ja salvestada konkreetseid mälestusi, näitab uus Yale’i ülikoolis tehtud uuring. See tulemus viitab sellele, et nn „infantiilne amneesia“ ehk fakt, et me ei mäleta oma esimestest elukuudest ja paarist aastast midagi, võib olla mälestuste meenutamise probleem - mitte pole asi selles, et meil neid mälestusi salvestunud ei ole.