Üle 600 aasta olid Rooma tohtrid patsientidele ohtlikumad kui haigused, mida tuli ravida. 2. sajandi keskel võttis arstikunsti kuningas Galenos kasutusele mitu täiesti uut meetodit, mis mõjutasid meditsiini arengut üle tuhande aasta.
Aasta on 157 pKr. Pergamoni linna amfiteatris istuv publik juubeldab. Gladiaatorite võitlused, päeva peamine vaatemäng, on just läbi saanud. Publik on ülevas meeleolus, sest taplus oli põnev ja parajalt verine. Samal ajal, kui keset areeni seisvale võitjale aplodeeritakse, veetakse teised, raskesti haavata saanud gladiaatorid kokku lappimiseks amfiteatri laatsaretti.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Rooma riigis kemplesid arstid selle nimel, kelle sõna peale jääb. Rivaalid vaidlesid üksteisega valjusti isegi hinge vaakuvate haigete sängide ääres. Nad mustasid üksteist Rooma väljakuil ning tihti läksid isegi kaklema. Suurim kiidukukk arstide seas oli ühtlasi teraseim. Enesekindel kreeklane Galenos oli arstiteaduse pioneer, kelle ravivõtteid kasutati 1400 aastat.
17. sajandi keskpaigaks olid arstid tervenisti viimased 1500 aastat kogu oma töö aluseks pidanud antiikaja lootusetult aegunud kirjatöid. Julge lahkaja Thomas Bartholin viskas kopitanud kolikambrisse justkui granaadi, tekitades meditsiinimaailmas paraja kaose.
18. sajandil suri Euroopas rõugetesse kuni 1000 inimest päevas. Üks inglasest tohter otsustas surmahaiguse vastu leiutada vaktsiini. Selgitamaks välja vaktsiini tõhusust, nakatas ta kõigepealt surmahaigusesse kaheksa-aastase poisi, kes oli muidu terve kui purikas.
Üksainus väike sõrmelüli aitas teadlastel luua ammu väljasurnud inimliigi esindaja portree. Tänu sellele teame, milline võis välja näha kümneid tuhandeid aastaid tagasi elanud tüdruk, kes oli liigilt denislane ehk Denissi inimene.