Puurimislaevad jahivad planeedi karmimaid elukaid

Ühes kohas maakeral on ligipääs mohokihile tavapärasest siiski lihtsam. India ookeani edelaosas paikneval Atlantise künnisel pole ei settekihti ega maakoore ülemist osa. Teadlastele avaneb siit kohe otsepääs maakoore alumisse ossa. Nad peavad puurima üksnes viie kilomeetri süga­vusele, et jõuda mohoni.

Selle puurimistöö käigus peaksid teadlased jälile jõudma nii mõnelegi saladusele, mida maakoor seni on varjanud. Geoloogid teavad, et maakoort kujundab ookeanide keskmäestike terviklik vöönd, mis ulatub läbi Atlandi ja India ookeani kuni Vaikse ookea­nini. India ookeani veealuste mäe­ahelike riftiorgudes voolab välja magma mitme tuhande kilomeetri sügavusest murrangu­lõhest, kus kaks maakoorelaama teineteisest eemale liiguvad.

Kuidas see protsess toimub ja milline näeb välja maakoore ristlõige, on siiani lahtine. Mõlemale küsimusele saavad küllap vastuse anda 2,8 meetri pikkused ja 18sentimeetrise läbimõõduga puursüdamikud.

Teadlased loodavad puurproovidest leida viiteid ka sellele, miks maakoorelaamad üldse liiguvad. Maa on teadaolevalt ainus planeet, millel kindlasti esineb kontinentide triiv ehk mandrite ränne. Lisaks toimub Maa vahevöö, maailmamere ja atmosfääri vahel nii vee kui ka CO2 ringlus, mis tagab Maal elukõlbliku kliima püsimise.

Ookeaniline maakoor on alles esimene peatus teel maapõue poole. Projekti teine etapp peab plaani järgi teoks saama aastail 2018 ja 2020. Siis pöördub JOIDES Resolution tagasi India ookeani rajatud puuraugu juurde ja jätkab sealt, kus 2016. aastal pooleli jäädi. Seekord on eesmärk süvendada puurauk üle kolme kilomeetri sügavuseks. Piir­konnas seni tehtud uuringud lubavad loota, et sel juhul läbib puur tumeda süvakivimi gabro kihi ja jõuab erilise kivimikihini. Viimane tekkis vahevööst tõusnud materjalist, mis maakoore miljoneid aastaid kestnud kujunemise ajal selle alumise külje külge n-ö kinni külmus. Suurimat läbimurret ooda­takse aga projekti kolmandast etapist, mil plaanitakse puurauku veelgi sügavamaks puurida.

Siis astub mängu Jaapani kõrgtehnoloogiline puurimislaev Chikyu, mille varustusse kuulub 30korruselise hoone kõrgune konstruktsioon, mille abil puurmasin läbi laevakere põhja ookeani põhja langetatakse. Tänu kuuele sõukruvile suudab Chikyu püsida täpselt puuraugu kohal, kasutades abivahendina ka arvuteid, GPS-satelliite ja ookea­ni põhja puuraugu ümber paigutatud väikesi raadiosaatjaid. Puurlaev püsib oma kohal liikumatult ka kolme- kuni nelja­sõlmelise hoovuse, tormituulte ning isegi 4,5 meetri kõrguste lainete korral.Maakoore sügavusse tuleb jõuda

Chikyu siht on jõuda Mohorovičići piirpinnani (igapäevases kõnepruugis moho). Moho on selgesti eristuv piir, mille olemasolu kohta on teadlased leidnud tõendeid üle terve maakera, analüüsides seismiliste lainete levimiskiirust. Geoloogid ei oska praegu veel öelda, mille vahel see piir täpselt asub. Traditsiooniliselt tõlgendatakse mohot kui litosfääri ja vahevöö vahelist sfääri. Samas eksisteerib teinegi teooria, mille järgi on moho tõke, mis määrab, kui sügavale planeedi sisemusse merevesi tungida saab.

Kui projekti 2020. aastal ellu viidavat kolmandat etappi saadab edu, siis saavad teadlased esimest korda uurida Maa vahevööst võetud proove. Kunagi varem pole see võimalikuks osutunud. See on tähelepanu­väärne, kui mõelda, et Kuult toodi 400 kg kivimiproove juba pea poole sajandi eest.