Tähistaevas Eesti kohal: mida novembris vaadata

Mida lähemale tõelisele talvele me jõuame, seda madalamale lääne­taevasse vajub heledast Vegast, Altairist ja Deenebist taevasse joonistunud nn Suvekolmnurk. Koos nende kodutähtkujude Lüüra, Kotka ja Luigega embavad nüüd öö jooksul horisonti ka Karjase, Jahipenide ja Herkulese tähtkuju. Veevalaja, Maokandja ja Kaljukits kaovad sootuks silmapiiri taha.

Samal ajal tõuseb idast Talvekuusnurk ja selle „allosas“ asuv Talvekolmnurk. Neid asterismideks nimetatud mitteametlikke tähtkujusid moodustavad heledad tähed Kapella, Aldebaraan, Polluks, Prooküon, Riigel, punakas Betelgeuse ja terve taeva heledaim täht Siirius ehk Orjatäht. Kui loendada samas järjekorras tähtkujusid, millesse need kuuluvad, võime sealt leida Veomehe, Sõnni, Orioni, Suure Peni, Väikese Peni ja Kaksikud.

Päikesesüsteemi planeetidest pakuvad novembris uhkeimat vaatepilti Veenus ja hiidplaneet Jupiter, millest esimest õnnestub näha vastu hommikut kagutaevas ja teist hilisõhtutel kõrgel lõunataevas. Mööda on neist raske vaadata, kuna tegemist on sellel ajal Kuu järel kõige heledamate öötaeva objektidega. Jupiterist tükk maad lääne pool ja madalamal paistab rõngastatud planeet Saturn, mille vaatlemisega võiks pärast pimeduse saabumist kiirustada. Ka võrdlemisi tagasihoidlik teleskoop näitab ära Saturni kuulsad rõngad, samuti Saturni suurima kuu Titani.

Kui Veenus paistab teleskoobis pisikese vasakult valgustatud kettakesena, siis Jupiteri puhul on võimalik näha ka selle tumedaid gaasivööte ning planeedi ümber tiirlevat nelja suuremat kuud. Kusjuures Jupiter jõuab Maaga vastasseisu ehk vaatlemiseks aasta kõige soodsamasse punkti novembri esimesel nädalal.

Sama teeb nädal hiljem planeet Uraan, mida paraku on silmaga raske leida ning mis isegi teleskoobis ei paisu pisikesest sinakas-rohelisest täpist suuremaks. Veel kehvem on lugu Päikesesüsteemi kaugeima planeedi Neptuuniga.

Pisikest Merkuuri ja punakat Marssi ei õnnestu novembris näha, kuna meie vaatepunktist asuvad need Päikesele lihtsalt liiga lähedal.

Meteoorivooludest on novembrikuus rikkalikumad leoniidid, mille tipuaeg saabub 18. kuupäeval. Selle käigus peaks kõigi eelduste kohaselt toodetama ligikaudu viisteist „langevat tähte“ tunnis. Nagu nimest võib järeldada, on leoniidid nime saanud Lõvi (Leo) tähtkuju järgi, kus asub voolu radiant (paik, millest leoniidid näivad välja kiirguvat). Neid põhjustab Tempel–Tuttle’i komeet, mille maha jäetud rusupilvest Maa iga aasta läbi liigub.

Leoniidid kirjutasid ennast ajaloo­raamatutesse 1833. aasta novembris, kui tollase meteooritormi ajal olevat Põhja-Ameerika kohal tunnis nähtud sadu tuhandeid(!) meteoore. Hiljem leiti, et leoniidide meteoorivool tundub olevat eriti võimas umbes iga 33 aasta tagant. Viimane suurem leoniididesadu toimus 1999. aastal, kui loendati 3000 meteoori tunnis. Seega ei ennustata selleks aastaks justkui midagi enneolematut. Iial ei või siiski teada ...

*Objektide järel on sulgudes täpsustatud nende kataloogitähised. Levinumad sellised on Messier, NGC ja IC.