Tähistaevas Eesti kohal: viinakuu vaated

Oktoobritaevasse vaatav astronoomiahuviline võib kergelt unustada rusuva sügise saabumise, sest pimedus laseb tähistaeval juba võrlemisi varajastel õhtutundidel täies hiilguses särada. Lisaks on valgusreostust tekitavat lumevaipa vara karta ning inimesed võivad õhtuti isegi linnas jälle näha tähti, mis kevadel just kui kuhugi kadusid.

Ka oktoobris paistab meie peade kohal võimas Linnutee, mis ulatub endistviisi hämaruse saabudes kirdest edelasse, et end aegamisi keskööks ida-läänesuunaliseks pöörata. Küll aga loojuvad meie kodugalaktika keskosa pool asuvad heledamad alad, kust leiab näiteks võimsa Laguuni (M8*), Trifiidide (M20) ja Kotka udu (M16), juba varakult lääne­horisondi taha.

Suvekolmnurk, mis joonistub heledast Veegast, Deenebist ja Altairist, jagab sama saatust ning kaldub üha enam edela ja lääne suunda. See-eest hakkavad õhtul juba madalal idas paistma Talvekuusnurga esime­sed kolm tähte – Kapella, Aldebaran ja Polluks –, mis kuuluvad vastavalt Veomehe, Sõnni ja Kaksikute tähtkuju koosseisu. Need, kes saavad uneajast mõne tunni näpistada, võivad näha tõusmas selle asterismi (ühe või mitme tähtkuju tähtedest moodustuva rühma) ülejäänud kolme tähte – Riigelit, Prooküoni ja Siiriust –, mis kuuluvad vastavalt Orioni, Väikse Peni ja Suure Peni tähtkujusse. Kui Talvekuusnurk moodus­tub kauge­test tähtedest, siis tänavu võib vaatleja märga­ta selles peale eespool nimetatute kahte „lisatähte“. Üks neist ületab oma heledusega kõiki teisi ning teine on silmanähtavalt punakas. Tegemist on planeetide Jupiteri ja Marsiga, mis rända­vad parasjagu Sõnnis ja Kaksikutes. Peale nende leiab Vee­valajast Saturni.

Niinimetatud süvataeva objektide jahil olijatele ei tohiks oktoobrikuu pettumust valmistada. Peaaegu ideaalsetes asukohtades on näiteks lähimad hiid­galaktikad Andromeeda (M31) ja Kolmnurk (M33). Need hiiglaslikud tähesüsteemid ei pruugi küll teleskoobiga vaadates erilisena tunduda, kuid need sisaldavad sama­moodi nagu meie Linnutee sadu miljardeid tähti. Nagu ikka kaugemate ja tuhmimate objektide puhul tasub ka nende täit ilu nautida fototehnika abil.

Meie kodugalaktika kettas asuvatest tähekooslusest on oktoobris hästi vaadeldavad Perseuse kaksikhajusparv (NGC 869 ja NGC 884), Perseuse parv M34, Luige tähtkujus asuvad M39 ja NGC 6871 ning Kassiopeias asuvad NGC 7789 ja M52 hajusparv. Nende tähtede ja numbrite kombinatsioonide taga peidavad end suhteliselt noored ja üksteise lähedal asuvad täherühmad, mis on moodustunud ühest või mitmest üksteise lähedal asunud gaasipilvest.

Gaasi- ja tolmukogumitest, milles tähed alles tekivad, on kuuvabadel öödel ning võimekama vaatlus- ja fototehnika abil hästi vaadeldavad Võluri udukogu (NGC 7380) Kaljukitses ja Elevandi Londi udukogu (IC 1396) Kefeuses.

Luige tähtkujust leiab Põhja-Ameerika udukogu (NGC 7000) ja Kassiopeiast Pacmani udukogu (NGC 281) ning Südame udukogu ja Hinge udukogu (vastavalt IC 1805 ja IC 1848). Eraldi udude klassi moodustavad supernoovajäänukid Luiges (Sharpless 103) ja Veomehes (Simeis 147). Planetaarududest väärivad märkimist Hantli (M27) udu Rebases ja Rõnga udu (M57) Lüüras. Luige tähtkuju südamest leiab Poolkuu uduks (NGC 6888) kutsutava moodustise, mille on tekitanud üks kosmilises mõttes õige pea super­noovana plahva­tav hiidtäht.

Kerasparvedest tasub oktoobris oma teleskoobitorud suunata veel Heraklese tähtkujus asuva M92, Veevalaja M2, Pegasuse M15 ja Noole tähtkujus oleva M71 poole.