- imelineajalugu.ee
- kalastaja.ee
- aripaev.ee
- dv.ee
- bestmarketing.ee
- ehitusuudised.ee
- laanevirumaauudised.ee
- ehitusuudised.ee
- finantsuudised.ee
- foundme.io
- ituudised.ee
- kaubandus.ee
- kestlikkusuudised.ee
- kinnisvarauudised.ee
- logistikauudised.ee
- mu.ee
- palgauudised.ee
- personaliuudised.ee
- pollumajandus.ee
- raamatupidaja.ee
- toostusuudised.ee
Tähistaevas Eesti kohal: mida maikuus taevast vaadata
Tähistaevas Eesti kohal: mida maikuus taevast vaadata?
Kreeka mütoloogias kutsuti Plejaadideks seitset õde, kellest kasvu sümboliseeriva Maia järgi sai nime maikuu. Meil tuntakse maid rahvasuus lehe-, mahla-, õie-, elu-, külvi- ja rõõmukuuna.
Taevavaatlejale on mai juba päris keeruline aeg, kuna Päike ei vaju kuigi sügavale põhjahorisondi taha ning öötaevas ei muutugi enam tõeliselt pimedaks. Piisavalt pime öö ja seega head vaatlusolud on tagasi alles augusti keskel.
Tähistaevas hakkab end mai keskel ilmutama kella 23 paiku õhtul, et juba kella kolmest hommikul koidukumasse kaduda. Suveajal saabub ööpäeva pimedaim aeg ehk astronoomiline kesköö umbes poole kahe ajal öösel ning vaatlemisväärset pimedust jagub pigem kuu esimesse poolde.
Maiks on mitu tuntumat talvist tähtkuju öötaevast kadunud, sest kuulus Orion, Plejaadide täheparve sisaldav Sõnn, Ükssarvik ja tähistaeva heledaimat tähte – Siiriust – majutav Väike Peni loojuvad koos Päikesega. Küll aga võib madalal läänetaevas näha Kaksikuid, Vähki ja Lõvi. Meie laiuskraadidelt igipaistvad Kassiopeia, Perseus ja Veomees asuvad Linnutee tagasihoidlikus kumas madalal põhjataevas. Veidi kõrgemal on märgata Keefeust. Väike Vanker, mille tiputäht on kuulus Põhjanael, osutab nüüd otse üles. Pea kohalt leiab öösel Suure Vankri ja Lohe.
Pool miljonit tähte
Lõunataevas kõrguvad Berenike Juuste, Jahipenide, Neitsi, Karjase, Põhjakrooni, Herkulese ja Maokandja tähtkuju, millest leiab peale arvukate galaktikate, nende rühmade ja parvede ka kerasparvi. Idataevas hakkavad ennast üha kõrgemale pöörama Kotkas, Lüüra ja Luik, mille heledatest tähtedest Altairist, Veegast ja Deenebist koosneb Suvekolmnurgaks nimetatav asterism. Nende vahele jäävad vähem tuntud ja pisemad Rebane, Nool ja Delfiin.
Väga madalal lõunahorisondil on näha Kaalude ja Kilbi tähtkuju ning osakest Skorpionist ja Amburist. Neist viimase alumises servas asub maitaevas põhja-kagusuunas kaarduva Linnutee kese, mis jääb paraku meie asukohast lähimate tuhandete aastate jooksul silmapiiri poolt varjatuks. Kilbi tähtkuju lähistel, Maokandja servas asub efektne Kotka udukogu ehk M16*, mille südames asuvad kuulsad Loomise Sambad, kosmilise gaasi- ja tolmulondid, kus tekib pidevalt palju uusi tähti. Asudes väga madalal kagutaevas on nende vaatlemine paraku keeruline.
Silmaga nähtavate planeetide poolest on tänavune külvikuu ebatavaliselt vaene, kuna kõik peale niigi raskesti tabatava Merkuuri asuvad parasjagu Maa suhtes teisel pool Päikesesüsteemi. Terava silma ja avatud silmapiiri korral võib õnnestuda üksnes mai esimesel nädalal näha vahetult pärast päikeseloojangut madalal läänetaevas Jupiteri.
Kevadised kerasparved
Teleskoopi omavale taevavaatlejale on mais samamoodi nagu aprillis peamised märksõnad „galaktikad“ ja „kerasparved“, mille poole on kevadine öötaevas kõige paremini avatud. Neist esimeste kohta sai pikemalt kirjutatud eelmistes Imelise Teaduse numbrites. Nüüd aga veidi lähemalt neist mõnevõrra müstilistest kerajatest täheparvedest.
Kerasparved on sadadest tuhandetest või isegi miljonitest omavahel gravitatsiooniliselt seotud tähtedest koosnevad kerajad tähekogumid. Seejuures on nende läbimõõt ainult sadakond valgusaastat. Erinevalt valdavast osast Linnutee tähtedest ja nende parvedest, mis asuvad galaktika kitsas ja tihedas kettas, tiirlevad kerasparved ümber galaktika keskme kõikvõimalikes suundades. Seetõttu viibib neist enamik suurema osa ajast Linnutee kohal ja all.
Kerasparvede tekke kohta puudub siiani hea seletus, aga üldiselt ollakse ühel meelel, et need on ühed universumi vanimad tähekogumid, mille sünd ulatub vähemalt 10 miljardi aasta tagusesse aega. Sellest annavad mõista nendes sisalduvate tähtede homogeenus ehk samasugusus ning väiksem raskemate elementide sisaldus. See viimane omadus annab mõista, et kerasparved tekkisid varajases universumis, mis koosnes peaaegu üksnes vesinikust ja heeliumist.
Meie galaktikas on kerasparvi tuvastatud ligikaudu 150 ning tõenäoliselt nii mõnigi ootab alles avastamist. Seevastu mõnest teisest galaktikast on neid avastatud arvukalt. Näiteks meie naabergalaktikast Andromeedast on neid leitud ligi pooltuhat ning haruldased ei ole niinimetatud hiidelliptilised galaktikad, milles sisaldub neid mitukümmend tuhat.
Heledaim kerasparv meie kohal
Maitaevast on keskmise suurusega teleskoobiga võimalik leida üle paarikümne kerasparve, milles heledamate nägemiseks piisab isegi binoklist. Paraku, võrreldes erinäoliste galaktikatega, on kerasparved teleskoobi võimendatud silmale äravahetamiseni sarnased, meenutades lihtsalt uduste piirjoontega palle. Küllap oli see ka põhjus, miks kuulus 18. sajandi Prantsuse komeedikütt Charles Messier nendest nii paljud oma samanimelises (komeedisarnaste objektide) kataloogis ära mainis.
Põhjapoolkera konkurentsitult heledaim kerasparv on Herkulese tähtkujus asuv M13 ehk lihtsalt Suur Herkulese kerasparv, mis asub maiöödel kõrgel lõunataevas. See sisaldab oma 145valgusaastase läbimõõdu juures umbes 300 000 tähte ning asub meist ligi veerand miljoni valgusaasta kaugusel. 1974. aastal saadeti Arecibo raadioobservatooriumist M13 poole teele raadiosõnum, kus täpsustati muu hulgas Maa asukohta, meie DNA koostist ja perioodilisustabelit. Paraku on nüüdseks selgunud, et selleks ajaks, kui valguse kiirusel kihutav sõnum kohale peaks jõudma, on parv selle teelt ära nihkunud.
Teine väga hele kerasparv tähisega M3 asub kõrgel Jahipenide tähtkujus. See oli esimene Charles Messieri enda avastatud kerasparv, mida ta pidas esiti ilma tähtedeta udukoguks. Alles 20 aastat hiljem suutis Saksa-Briti astronoom William Herschel selles eristada suuremaid üksikuid tähti. Nüüdseks on M3st saanud üks uurituimaid kerasparvi, milles sisalduvate tähtede arv ulatub poole miljonini. Selle kaugus on 34 000 valgusaastat.
Üks teadaolevalt vanimaid kerasparvi on Herkuleses asuv M92, millest kiputakse eespool mainitud M13 läheduse tõttu tihtipeale „mööda vaatama“. Mõne selles sisalduva tähe vanuseks on hinnatud üle 13 miljardi aasta, mis tähendab, et praeguste arusaamade järgi pidi need tekkima vahetult pärast Suurt Pauku.
Peale mainitud kerasparvede on maikuus hästi vaadeldavad M5 (Neitsi ja Maokandja vahel), M53 (Berenike Juustes), M10 ja M12 (Maokandjas) ning M56 (Lüüras). Horisondile lähemale liikudes leiab neid veelgi, kuid samas on need atmosfäärimõjude tõttu raskemini nähtavad.
Viimased lood
Tervis
Universum
Psühholoogia
Tehnoloogia
Maaväline elu
Ajalugu
Loomariik
Taimed
Lugejad küsivad
Füüsika
Sinu keha
Suured teadlased
Tagasi Imeline Teadus esilehele