Uutel, nn sulasoolreaktoritel põhinevad tuumajaamad on väga väikesed ning neid on võimalik paigaldada praamidele. Niisugune ujuv tuumajaam (või -praam) saab silduda suurlinna kai äärde ja varustada linna energiaga, kui päikese- ja tuuleenergiast ei piisa.
Ühel päeval 2030ndate alguses pukseeritakse 285 meetri pikkune praam põlise merelinna söesadama kai äärde. Pikki aastakümneid on seal laevadelt lossitud tohutuid söehunnikuid, mida on põletatud läheduses asuvas elektrijaamas, et linnale energiat anda. Päevast päeva tõusis kõrgetest korstnatest tumerohekat suitsu ja aastakümneid kahjustas õhureostus linnaelanike tervist, sellal kui happevihmad mürgitasid ümbruskonna loodust. Õnneks puhastatakse küll korstnasuitsu juba ammu väävel- ja lämmastikoksiididest, ent samal ajal on drastiliselt suurenenud linna CO2-koguheide, kuna suureneb rahvaarv ning sellega koos inimeste elektritarbimine.
Sügaval merepõhjas lebab kaks tiksuvat radioaktiivset pommi – külma sõja päevil põhja vajunud roostetanud tuumaallveelaevad. Insenerid plaanivad need kaks vrakki hulljulge täppismanöövri ja spetsiaalselt selleks ehitatud katamaraaniga üles hiivata, enne kui need koost lagunevad ning katastroofi põhjustavad.
Fusioon ehk tuumade liitumine on puhas, turvaline ja ammendamatu energiaallikas. Fusioonienergia tootmiseks ehk sõna otseses mõttes Päikese jäljendamiseks on aga vaja maailma tipptehnoloogial põhinevaid seadmeid. Füüsikud astuvad õige pea sammu võrra fusioonile lähemale.
Tehispäikeseks nimetavad Lõuna-Korea teadlased oma tuumasünteesireaktorit KSTAR. See võrdlus on täpne, sest reaktor matkib energia andmisel sama protsessi, mis toimub tähtede, sh päris Päikese sisemuses.