Teadlased on saanud rabalaipu uurides Põhja-Euroopa muistsete elanike toidu, kommete ja rituaalide kohta palju teada. Kuidas on võimalik, et need on pärast aastasadu pinnases vedelemist nii hästi säilinud?
Rabalaibad tekivad loodusliku mumifitseerumisprotsessi käigus. Surnu teatud kehaosad säilivad, mitte ei mädane ega saa mikroorganismide roaks, nagu juhtub tavalisse mulda maetud laibaga. Kõige paremini säilinud rabalaibad on leitud kõrgsoodest ehk – nagu nimetuski ütleb –rabadest, mis saavad oma vee ainult sademetest, mitte põhjaveest. Raba on ülimalt toitainevaene keskkond, nii et seal saavad hakkama ainult vähesed taimeliigid, näiteks turbasammal, kanarbik ja villpea. Surnud taimed moodustavad veest küllastunud materjali turvast, mis võib kasvada mitme meetri paksuseks. Just turba seest rabalaipu leitud ongi, kõige enam Skandinaaviast, Põhja-Saksamaalt ja Briti saartelt.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Siberi igikelts on justkui külmkamber. Jääaja loomade surnukehad on säilinud selles aastatuhandeid väga heas seisukorras. Kliima soojenemise tõttu on jää nüüd sulamas ning nii tulevad päevavalgele loomad liikidest, mis on kauges minevikus välja surnud.
Kui kiiresti pärast surma algab keha lagunemine? Millised laiba osad muutuvad esimesena ja kui pika aja pärast pole alles enam midagi peale luude?
Väljasurnud loomaliigid taastatakse DNA abil, mida hoitakse zooloogilistes sügavkülmutites. Teadlased mõjutavad rakke ning loovad laborite katseklaasides uusi täie tervise juures olevaid loomi.
Üksainus väike sõrmelüli aitas teadlastel luua ammu väljasurnud inimliigi esindaja portree. Tänu sellele teame, milline võis välja näha kümneid tuhandeid aastaid tagasi elanud tüdruk, kes oli liigilt denislane ehk Denissi inimene.