Eesti eluslooduse väikseimate esindajate sekka kuuluvad kuldse peakattega lind, hirmkiiresti lööva südamega putuktoiduline imetaja ja taim, mis peitub talveks tiigi põhja.
Eesti kõige kõrgema puu tiitli haaras aasta tagasi endale üks 46,6 meetri kõrgune mänd, mis on ühtlasi maailma kõrgeim puu oma liigist. Võrdluseks, Viru hotelli kõrgus on 74 meetrit. Enne mändi oli tiitel 49 meetri kõrguse Ootsipalu kuuse käes, mis Ringvaate saate info põhjal hakkas kasvama millalgi siis, kui Napoleon Moskvasse tungis. See kuusk hoidis Eesti kõrgeima puu tiitlit enda käes neli aastat, ent kuivas siis ära ja andis kõrgeima puu austava nimetuse männile.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Suured loomad väldivad üldiselt looduses teiste suurte liikide esindajaid. Mõnikord sunnib siiski nälg, raev või kangelaslikkus nad võitlusse.
Linnutapikud torkavad oma mürginäärmetega lõugtundlad ohvrisse ja muudavad saaklooma sisikonna smuutiks, süstides sinna maohapet. Need ämblikud ei ole inimestele ohtlikud.
Õudne välimus on suhteline. Inimsilmale võivad selle fotosarja portreed paista nii ehmatavad või jõledad, et pööra või pilk kõrvale. Looduses on aga vähe juhuslikku ning seetõttu on ka igal meile jubedana näival näol selle omaniku jaoks elutähtis eesmärk.
Imikud suudavad kodeerida ehk töödelda ja salvestada konkreetseid mälestusi, näitab uus Yale’i ülikoolis tehtud uuring. See tulemus viitab sellele, et nn „infantiilne amneesia“ ehk fakt, et me ei mäleta oma esimestest elukuudest ja paarist aastast midagi, võib olla mälestuste meenutamise probleem - mitte pole asi selles, et meil neid mälestusi salvestunud ei ole.