Viimase saja aasta jooksul on relatiivsusteooria ja kvantmehaanika olnud füüsikamaailma ühed kõige märkimisväärsemad võidud, küll aga oleme selle hinnana kaotanud oma klassikalise arusaama ajast. Nimelt ütlevad teooriad, et ajal pole suunda ning et minevikul, olevikul ja tulevikul polegi mingit vahet. Nõnda arvab osa teadlasi, et meie ajataju on lihtsalt üks illusioon. Nüüd proovivad kaks füüsikut meile oleviku ja aja kulgemise tagasi anda.
Kell oli üheksa minutit kuus läbi hommikul, kui LIGO ehk laser-interferomeetrilise gravitatsioonilainete observatooriumi füüsikud USAs avastasid, et terve Maa väriseb. Keegi teine peale nende aga ei märganud mitte midagi, sest see rappumine oli nii nõrk, et selle registreerinud detektorite peeglid nihkusid imevähe, kõigest aatomi läbimõõdule vastava pikkuse võrra. Kõigiti põrutav oli see värin ikkagi, sest just nimelt tänu sellele läks see päev – 2015. aasta 14. september – füüsika ajalukku.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Mõistes aja olemust, mõistame kõike. Aeg on universumi sügavaimate saladuste võti, kuid osa teadlasi leiab, et esimene samm on möönda, et aega pole üldse olemas.
Teadlased on aastakümneid uurinud kosmosest pärit raadiokiirgust, lootes sellest leida mõnel kaugel planeedil elava intelligentse olendi saadetud sõnumeid või signaale. Siiani pole see töö vilja kandnud. Nüüd arvatakse, et võib-olla püüavad tulnukad meiega ühendust saada hoopis teisiti. Seetõttu otsivad astronoomid intelligentse elu jälgi kosmosest laserite ja superarvutitega.
Sinu otsus juua hommikul tass kohvi võib filosoofid ja füüsikud tülli ajada. Kas sa langetasid selle otsuse just äsja ise või määrati kohvijoomine kindlaks juba miljardeid aastaid tagasi, kui universum tekkis? Teadus hakkab vastusele lähemale jõudma ning tulemus näib seadvat löögi alla meie vaba tahte eksistentsi.
Imikud suudavad kodeerida ehk töödelda ja salvestada konkreetseid mälestusi, näitab uus Yale’i ülikoolis tehtud uuring. See tulemus viitab sellele, et nn „infantiilne amneesia“ ehk fakt, et me ei mäleta oma esimestest elukuudest ja paarist aastast midagi, võib olla mälestuste meenutamise probleem - mitte pole asi selles, et meil neid mälestusi salvestunud ei ole.