Neid firmasid, kes pakuvad tavalistele inimestele võimalust kosmoses tiir teha, on juba mitu. Kas suurem arv raketistarte ei tähenda siiski õhusaaste tõsist suurenemist?
Praegu reostab kosmoseturism planeeti veel üsna vähe. Kolme suurima tegija (Virgin Galactic, Blue Origin ja SpaceX) kommertslennud algasid tasapisi alles 2021. aastal ja seetõttu on neid seni olnud vähe. Võrreldes rahvusvahelise lennunduse kogukütusekuluga on kosmoselennunduse saaste osakaal sellest ikka alla ühe protsendi. See muutub tulevatel aastatel, kui näiteks Virgin Galactic hakkab aastas tegema 400 starti, nagu neil on plaanis. Siis muutub reostus märkimisväärseks. Nimelt peab rakett selleks, et end Maa raskusjõust lahti rebida, põletama väga palju kütust. Olenevalt mootori tüübist paisatakse raketistartidel atmosfääri nii kahjulikke gaase kui ka tahkeid osakesi. Sagedamini esinevad osakesed on tahm ja alumiiniumoksiid, ent need mõlemad reostuse tüübid mõjuvad atmosfääri jõudnuna kliimat jahutavalt. Valged alumiiniumoksiidi kübemed peegeldavad päikesevalgust tagasi kosmosesse, must tahm aga neelab päikesevalgust ja muundab selle atmosfääri ülemistes kihtides soojuseks. Virgin Galacticu SpaceShipTwo on selline rakett, mille mootorite töö tulemusena jõuab atmosfääri rohkem tahma. Selle mootorit võib võrrelda lõkkega, kus põletatakse vanu rehve.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Peagi võib kosmoserakettide suurte raskete kütusemahutite aeg ümber olla. Uut tüüpi rakett ammutab lennu ajal jõudu iseenda kere õgimisest. See tähendab väiksemat massi, odavamaid kosmoselende ja vähem kosmoseprügi.
Kosmoselaev Starship viib esimesed asukad Marsile nelja aasta pärast. SpaceXi eelis konkurentide ees on uued mootorid ja tugev teras. Kas kogu plaan pole siiski üleliia riskantne?
Insenerid on astunud otsustava sammu unistuse poole ülehelikiirusel lendavast lennukist, mis lendab kiirusel üle 6000 km/h. Selline lennuk ületaks Atlandi ookeani kahe tunniga ning seda saaks kasutada kanderaketi asemel ka kosmosemissioonidel.
Kui katalaan Maria Branyas mullu augustis 117 aasta ja 168 päeva vanusena suri, oli ta ametlikult maailma vanim elav inimene. Selleks et mõista, kuidas Maria nii palju sünnipäevi tähistada suutis, viis Hispaania Josep Carrerase leukeemiauuringute instituudi teadlaste juhitud meeskond läbi põhjaliku uuringu. Luubi alla võeti naise geenid, valgud, mikrobioom ja ainevahetus.