Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Uus rakett pistab end kosmosesse lennates nahka
Peagi võib kosmoserakettide suurte raskete kütusemahutite aeg ümber olla. Uut tüüpi rakett ammutab lennu ajal jõudu iseenda kere õgimisest. See tähendab väiksemat massi, odavamaid kosmoselende ja vähem kosmoseprügi.
Tulikuuma oranži gaasi pilves kerkib rakett stardiplatvormilt. Mootor müriseb valjult kui kõu, sellal kui rakett meeter meetri haaval end Maa raskusjõust lahti murrab ja aina kõrgemale õhku tõuseb. Varsti on see toimetanud orbiidile ümber Maa järjekordse tehiskaaslase, aga teisiti kui varem: nimelt ei jää kosmosesse triivima raketi enda kasutuid koostisosi. See rakett on teistsugune: see pistab end kosmosesse lennates tasapisi nahka, nii et sihtmärgini jõudnuna on sest järel ainult mootor ja last.
Minirakettide mõõtmed ja mass moodustavad üksnes murdosa suurte kanderakettide omadest. Ometi on just väikesi ja nobedaid rakette taevas üha rohkem. Nende abil saavad teadlased uurida õhukihte, millest hiiglased lihtsalt läbi müristavad.
Neid firmasid, kes pakuvad tavalistele inimestele võimalust kosmoses tiir teha, on juba mitu. Kas suurem arv raketistarte ei tähenda siiski õhusaaste tõsist suurenemist?
Insenerid on astunud otsustava sammu unistuse poole ülehelikiirusel lendavast lennukist, mis lendab kiirusel üle 6000 km/h. Selline lennuk ületaks Atlandi ookeani kahe tunniga ning seda saaks kasutada kanderaketi asemel ka kosmosemissioonidel.