Vaatasin hiljuti Christopher Nolani filmi „Oppenheimer“. Suurepärane film. Seal arutlevad teadlased ja sõjaväelased paaris stseenis võimaluse üle, kas loodav aatomipomm võiks süüdata Maa atmosfääri. Teadagi, mis siis juhtuks. Peaaegu kõik elav häviks!
Mõttekäik oli järgmine. Tuumalõhustumise protsessis, kus elementaarosakesed põrkavad kokku aatomituumaga, tekivad uued elementaarosakesed. Need omakorda põrkuvad uute aatomituumadega jne. Ühesõnaga, tekib ahelreaktsioon. Filmis ja tõenäoliselt ka päris elus polnud tol ajal teadlased kindlad, millega asi lõpeb. Filmi peategelane ütleb, et arvutused näitavad, et Maa atmosfääri süttimise tõenäosus on nullilähedane. No kena on, et nullilähedane, aga siiski mitte null. Päris kõhe tunne ikkagi.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Tuumasüntees niisugusena, nagu see toimub Päikese sisemuses, on peaaegu ammendamatu energiaallikas. Harilikult on selle protsessi vallandumiseks vaja ülikõrget temperatuuri, ent vähemalt üks kord on nimekad teadlased väitnud, et nad suutsid tuumad ühinema sundida toatemperatuuril.
Vaikses ookeanis Mariaani süviku põhjas on tohutu suur rõhk, lausa 1000 korda suurem kui ookeani pinnal. Kas see on piisav, et taltsutada ajaloo võimsaimat aatomipommi?
Viimasel 60 aastal toimunud maavärinatega kaasnenud seismilised lained on andnud teadlastele uusi teadmisi Maa tuuma käitumise kohta.
Ka meestel võib esineda nn emadusdementsus ja lastel on oma nõudmised juba ema kõhus. Uus uurimus keskendus ajale, mil kahest rakust tekib inimene.