Lõpusteni relvastatud kiskjad: evolutsioon on andnud veeloomadele leidlikud ellujäämisvahendid
Vetesügavuste kõige hirmuäratavamad olevused on miljonite aastate vältel oma relvastust täiuslikkuseni lihvinud ja küttimistehnikaid täiustanud – neil on halvavad mürgiharpuunid, kõike läbistavad ogad ja justkui saeketastega varustatud suud.
Väga sügaval meres elavatest liikidest oleme tõenäoliselt avastanud kõigest kolmandiku. Iga kord, kui teadlased uurivad sügavusi, ilmuvad pimedusest välja tundmatud erakordse välimuse ja eluviisiga olendid.
Kiskja elu pole lihtne. Eriti siis, kui ta soovib oma päevamenüüsse lisada mõne sellise looma või linnu, kes on tõeline enesekaitse spetsialist. Mõni niisugune võib tulistada röövlooma mürgise verega, mõni sööstlaskub vaenlase eest kivina läbi õhu maapinna poole ning mõni võib otsustada katta end roojast turvisega.
Kõikvõimalikud imelised mereelanikud ujuvad igal ööl vetesügavustest üles, võtmaks osa hiigelpidusöögist. Menüüs on peamiselt plankton, ent mõni piduline eelistab nahka pista hoopis teisi külalisi.
Üksainus väike sõrmelüli aitas teadlastel luua ammu väljasurnud inimliigi esindaja portree. Tänu sellele teame, milline võis välja näha kümneid tuhandeid aastaid tagasi elanud tüdruk, kes oli liigilt denislane ehk Denissi inimene.