Mõnikord võib immuunsüsteem reageerida millelegi nii ägeda põletikuga, et kujuneb inimesele suuremaks ohuks kui haigus, millega see võitleb. Üks ohtlikemaid näiteid ülemäära aktiivsest immuunsüsteemist on tsütokiinitorm.
Tsütokiinid on rühm signaalvalke, mille nõristumine on osa immuunsüsteemi tööst. Need aktiveerivad näiteks mitut tüüpi valgevereliblesid ja põhjustavad mõningaid sümptomeid, näiteks palavikku. Tsütokiinitorm vallandub siis, kui immuunsüsteem reageerib üle ja vabaneb liiga suur hulk tsütokiine. Algab isevõimenduv reaktsioon, mis võib kontrolli alt väljuda. Asi on selles, et osa rakke, mille tsütokiinid aktiveerivad, sünteesivad veel ka ise tsütokiine. Kui signaalvalke, mis immuunsüsteemi haigusega võitlema innustavad, liiga palju saab, võib tagajärjeks olla nii tugev põletik, et keha satub šokki või siis ütleb mõni elund üles. Kui seejärel neerud või maks enam talitleda ei suuda, võib see patsiendile elu maksta.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Aevastused, palavik ja tatine nina – käes on jälle gripihooaeg. Igal aastal haigestub sellesse tõvesse miljoneid inimesi. Arstid püüavad nakkust vaktsineerimistega küll peatada, ent gripiviirus on meistermuunduja ning petab väikeste mutatsioonide abil keha kaitsesüsteemi ära.
„Vaktsiinidel on ohtlikud kõrvalmõjud.“ Niisuguseid müüte ringleb vaktsiinide kohta palju. Tegelikult on vaktsiinidega seotud riskid minimaalsed, võrreldes jubedate haigustega, mille eest need kaitsevad.
Hiliskeskajal ülisurmava katkupandeemia põhjustanud bakter elab siiani, on üsna heas vormis ja võib peagi muutuda antibiootikumiresistentseks. Katkuoht on maailmas ikka alles ja aeg-ajalt puhkeb mõnel pool ka epideemiaid. Teadlastel on nüüd aga uusi nutikaid lahendusi, millega saab ehk vältida sajanditetaguste surmalainete kordumist.
Imikud suudavad kodeerida ehk töödelda ja salvestada konkreetseid mälestusi, näitab uus Yale’i ülikoolis tehtud uuring. See tulemus viitab sellele, et nn „infantiilne amneesia“ ehk fakt, et me ei mäleta oma esimestest elukuudest ja paarist aastast midagi, võib olla mälestuste meenutamise probleem - mitte pole asi selles, et meil neid mälestusi salvestunud ei ole.