„Juuraajastu Park“: vaata seda filmiklassikut ja lase teadmistel särada!

Filmi algus: velotsiraptor tuleb puurist välja ja ründab meest. Keegi ei suuda hirmu­äratavat kahejalgset röövdinosaurust peatada. Dramaatiline värk! Kas avastseenis toimuv vastab ka sellele, mida me tegelikult selle looma kohta teame? Mitte päris. Selle sauruseperekonna loomad kaalusid 15–20 kilogrammi ehk vähem kui kuldne retriiver. Samuti ei suutnud velotsiraptor saakloomi küünistega lõhki rebida nagu filmis. Nii et ilmselt oli ta sama ohutu (kuigi mitte nii ülevoolavalt sõbralik) nagu su naabri retriiver.

Järgmises stseenis leiavad kaevurid merevaiku, mille tükikesse on just kui ajakapslisse kinni jäänud miljoneid aastaid tagasi elanud sääsk, kelle kõhus on dinosauruse verd. Päriselus pole niisugust juhtumit olnud. Tõsi küll, verd täis sääse on teadlased merevaigust leidnud, kuid see putukas elas dinosauruste ajastust palju hiljem. Dinosauruse verd on leitud 99 miljonit aastat vanast puugist, kes oli samamoodi nagu sääsk filmis kinni jäänud puuvaiku, misjärel puuvaigust sai merevaik. Samas merevaigu-tükikeses oli ka dinosauruse sulg.

Seejärel kohtume filmi peategelastega, kes on USAst Montana osariigist leidnud Velociraptor’i perekonna dinosauruse kivistise. Selle stseeni probleem on selles, et velotsiraptorid elasid mitte Põhja-Ameerikas, vaid Aasias. 1980. aastail oli ühel teadlasel hüpotees, et Ameerikas elanud röövdinosaurus deinonühhus oli samuti hoopis teatud liiki velotsiraptor ning tõenäoliselt põhjustas see ka vea filmis. Peagi see hüpotees kummutati, kuid küllap on just see põhjus, miks filmis meenutavad röövdinosaurused kuju ja mõõtmete poolest rohkem deinonühhusi kui velotsiraptoreid.

Peategelased jõuavad juuraajastu parki ning näevad seal pika kaelaga hiiglaslikku brahhiosaurust. See on küll vägev vaatepilt, aga paraku võimatu. Pika kaelaga dinosaurused võisid küll kasvada kiiremini kui ükski teine loom siin Maa peal, aga selleks, et saavutada täissuurus, oleks kulunud vähemalt 15 aastat, mis tähendab seda, et park pidanuks hakkama dinosaurusi kloonima juba 1970. aastail. Tol ajal ei suutnud teadlased järjestada veel isegi bakteri DNAd. Nii et filmis rutati teadus­ajaloost ette.

Siin selgitatakse, kuidas pargi dinosaurused loodi. Nad on kloonitud iidsetest sääskedest leitud vere DNAst. Ka tegelikkuses väidab osa teadlasi, et on leidnud dinosauruste DNAd, kuid mitte mere­vaigust, vaid dinosauruste luudest. Paljud teadlased siiski ei usu, et tegemist on dinosauruste DNAga. See võib olla hoopis luukoes sisalduvatest mineraalainetest toituvate bakterite DNA.

Peategelased saavad teada, et Velociraptor on erakordselt intelligentne loomaperekond, kes pidevalt püüab põgeneda. Tõsi see on, teiste dinosaurustega võrreldes oli velotsiraptoril küll suhteliselt suur

Filmi kaoseteoreetikud selgitavad selle teooria põhimõtet: kui liblikas lehvitab Pekingis tiibu, võib New Yorgis hakata selle tulemusena vihma sadama. Asja iva on selles, et ka väikseimad muutused võivad vallandada pika ahel­reaktsiooni, millele järgnevad olulised sündmused. Hiljem vihjatakse filmis, et kaoseteooria võib selgitada pargi hävingut, kuid see ei vasta täielikult tõele. Kaose­teoorial on filmis küll oma roll, aga see ei ole katastroofiliste sündmuste juurpõhjus. Katastroofi tegelik põhjus on hoopis ühe rahulolematu töötaja ahnus.

Iga viie nädala tagant haigestub pargis mingil müstilisel põhjusel üks tritseeratops. Filmi peategelased üritavad aru saada, miks see juhtub, kuid ei leia sellele vastust. Küll aga õnnestub see neil filmi aluseks olevas raamatus. Iga viie nädala tagant sööb dinosaurus kivikesi, et seedimist hõlbustada, kuid kivide vahel kasvavad mürgised marjad, mis looma haigeks teevad. Kivististe leiud näitavad, et osa dinosaurusi tegelikult sõigi kive, mis aitasid maos toitu peenestada. Niiviisi käituvad ka mõned tänapäevased linnud.

Tyrannosaurus rex tuleb ohvrile lähedale, hakkab juba peategelast vaata et ära sööma, kuid õnneks näeb ta nõnda halvasti, et ei märka inimesi, kui nood paigal istuvad. Päris Tyrannosaurus rex ’i puhul poleks see trikk toiminud. Kolju-uuringud näitavad, et tänu oma tasakaaluorganile sai Tyrannosaurus rex saaki tähelepanelikult pilguga jälgida. Peale selle olid tal mais­maaloomade seas tõenäoliselt kõikide aegade suurimad silmad. T. rex ’i nägemine oli tõenäoliselt palju parem kui meie oma ja tublisti etem, kui filmis näidati.

Arvutifriik, kes saab õnnetul kombel dilofosauruse mürgise süljega vastu pead, pageb autosse. Tegelikkuses puuduvad viited, et see rööv­dinosaurus olnuks mürgine või et tal olnuks ümber kaela suur kokku volditav krae nagu filmis. Tegelikul dilofosaurusel olnuks keeruline isegi oma pead autosse torgata. Nimelt oli loom umbes seitsme meetri pikkune ning seega tunduvalt suurem kui filmis kujutatud pisike olevus.

Väidetavasti jookseb pargis elav Tyrannosaurus rex 50 kilomeetrit tunnis, kui ta jonnakalt autot jälitab. Nii kiiresti joostes oleks aga suur röövloom tõenäoliselt oma luud murdnud. T. rex ’i luud olid küll tugevad, aga need oleksid murdunud, kui üheksa­­tonnine loom proovinuks joosta. Selle asemel piirdus T. rex kõndimisega. Ta läbis pikki vahemaid siiski kiiresti, tänu umbes nelja meetri pikkustele sammudele läbis ta tunnis kuni 27 kilomeetrit.

Kui brahhiosaurus aevastab, näeme, et tatt pritsib välja tema laubal olevast august. Teadlased arvasid pikka aega, et seal paiknesid tema ninasõõrmed. Hilisemad uuringud on aga näidanud, et tõenäoliselt paiknesid tema sõõrmed ikkagi koonu otsas. Sealt läks sisemine kanal kolju avauseni ning ka edasi hingamisteedesse. Suur dinosaurus võis aga siiski aevastada. Sama teevad nimelt ka linnud, tema kauged sugulased. Teadlased on leidnud tõendeid isegi selle kohta, et pikakaelalised dinosaurused võisid nohu saada.

Filmis saavad dinosaurused sugu muuta, sest neile siirati konnade DNAd. Osa konni suudab tõepoolest sugu muuta, kuid see juhtub nende puhul siis, kui nad on kullese­staadiumis ehk eluetapis, mil nende keha on bioloogilises mõttes muutustele eriti aldis. Teoorias oleks võimalik DNAd ja looma sugu muuta, kui ka dinosaurused sündinuksid kullestena; ilmselt oleksid pargi teadlased sel juhul oma eksimust märganud, sest dinosaurused ei sündinud kullestena, vaid koorusid munadest. Lootestaadiumis võis juhtuda, et nende sugu munas muutus, seda võib mõne roomaja puhul mõjutada munade temperatuur.

Üle välja galopivad gallimimused. Need dinosaurused kuuluvad jaanalinnulaadsete dinosauruste rühma. Samamoodi nagu jaana­lindudel olid ka nendel loomadel pikk ja peenike kael, väikese nokaga pea ning pikad jalad, mis sobivad hästi jooksmiseks. Pärast filmi esilinastust on teadlased avastanud kahe liigi vahel veel rohkem sarnasusi. Nagu jaana­lindudel, katsid ka gallimimusel ning tema sugulastel suled keha, kuid mitte jalgu.

Kaks velotsiraptorit seavad pargi töötajale lõksu. Üks dinosaurus juhib mehe tähelepanu kõrvale, teine hiilib samal ajal vaikselt tema juurde. Varem arvasid teadlased, et velotsiraptor ja tema sugulased pidasid jahti karjas, kuid selle hüpoteesi tõendid on ajaga ümber lükatud. Hilisem uuring on näidanud, et noor­loomad ning täiskasvanud dinosaurused sõid täiesti erinevat toitu, mis viitab sellele, et nad ei elanud ühise rühmana koos.

Pingelises köögistseenis saame esimest korda võimaluse vaadata velotsiraptorit korralikult täissuuruses. Kahjuks on filmiloomad raske puudega. Esiteks puuduvad neil tiivad, mis päriselu velotsiraptoritel joostes ja hüpates manööverdada aitasid. Teiseks on nende esijäsemed täiesti ebaloomulikus asendis. Filmi järgi on nende peopesad suunatud alla või taha, tegelikult ei suutnud velotsiraptor oma „käsivarsi“ pöörata, mis tähendab seda, et tema esijäsemete peopesad olid pööratud alati teineteise suhtes sissepoole.

Filmi viimases stseenis, kus peategelased pargist lahkuvad, näevad nad helikopteri aknast mööda lendamas linde. Tõenäoliselt võib stseeni tõlgendada kui vihjet, et dinosaurused pole kaugeltki välja surnud. 66 miljonit aastat tagasi toimunud massilisest välja­suremisest pääses üks eriline dinosauruste rühm, linnud. Seega elab tänapäeval Maal üle 10 000 dinosauruse liigi. Võrdluseks, et imetajaliike leidub ainult 6400. Dinosauruste ajastu kestab ikka edasi.