Eksperimendi käigus loodi keset ookeani lopsakas oaas

19. sajandi alguses vajas Inglise merevägi Atlandi ookeanis uut baasi. Ascensioni saare asukoht oli ideaalne, kuid see oli aher, elamiseks sobimatu maailm. Selle probleemi lahendas botaanik Joseph D. Hooker, kes - saanud ehk innustust oma healt sõbralt Charles Darwinilt - importis saarele taimi tervest maailmast ja lõi välgukiirusel hästi toimiva viljaka minimaailma.

19. juulil 1836 maabus Charles Darwin Ascension Islandil, väikesel vulkaanilisel saarel keset Atlandi ookeani, 1536 km kaugusel Aafrika ja 2048 km kaugusel Lõuna-Ameerika rannikust. Avanenud vaatepilt ei pannud ümbermaailmareisil olevat Darwinit just vaimustusest juubeldama. Nimelt oli saar ebaharilikult viljatu ning seda iseloomustasid suured laavaväljad, mille üle puhusid pidevalt Aafrika suunast tulevad kuivad tuuled. Saarele sadav vihm aurustus hetkega.
Darwin ei külastanud Ascensioni enam kunagi, kuid kui ta oleks mõned aastakümned hiljem tulnud, oleks ta näinud saart, mille suured alad olid kaetud lillede, põõsaste ja puudega alates bambusemetsadest ja banaanitaimedest kuni eukalüptipuude ja mändideni, mis pärinesid maailma kaugeist paigust.
Ahtra saare muutuse taga seisis inglise botaanik Joseph D. Hooker, kellest sai Charles Darwini lähim sõber ja usaldusisik. Teel Antarktise ekspeditsioonilt tagasi Inglismaale külastas Hooker Ascensioni 1843. aastal. Ta sai ka teada, et Inglise  Kuninglikul Mereväel on soov saart baasina kasutada, kuna sel on keset Atlandi ookeani strateegiliselt hea asukoht.
Kuninglik Merevägi hakkas Ascensioni vastu tõsiselt huvi tundma siis, kui Napoleon I pärast lüüasaamist Waterloo all viidi 1815. aastal vangistusse Saint Helena saarele, mis asus Ascensionist vaid 1127 km kaugusel ja oli saarele lähim asustatud paik. Reageerimaks kiiresti võimalikele Napoleoni vabastamise katsetele, rajas Kuninglik Merevägi Ascensionile baasi.

Vulkaanisaar peab vett pidama

Lähtudes soovist Ascension elamiseks atraktiivsemaks muuta, pidi Hooker lahendama maailma esimese suurema pinnase ümberkujundamise ülesande. See on protsess, mille käigus muudetakse maa-ala teatud perioodi jooksul elamiskõlbulikuks.
Hookeri plaani peamine idee oli saata saarele puid ja taimi nii troopikast kui Euroopast ning ta saatis oma mahuka plaani Kuninglikule Mereväele, kes käivitas projekti 1847. aastal. Samal ajal palgati ka aednik, kes saadetud taimed ja puud maha istutama ja seejärel nende eest hoolitsema pidi.
Aedniku õlule jäi üsna palju. Perioodil 1847-50 saadeti Ascensionile iga kuu uusi taimi ja puid. Alates 1850. aastast hakati taimi saatma siiski vaid kaks korda aastas - novembris, mil last pandi teele Inglismaalt, ja mais Lõuna-Aafrikast.
Projekti keskpunktiks oli Inglismaal Kew’is asuv Royal Botanic Gardens (Kuninglik Botaanikaaed). Selle direktor oli Joseph D. Hookeri isa, William D. Hooker - kelle ameti Joseph 1865. aastal üle võttis.
Royal Botanic Gardens oli ideaalne koostööpartner. Sinna oli kogutud tuhandeid seemneid ja taimi suurest osast maailmast ja osa neist oli kogunud Joseph D. Hooker ise. Nimekiri Ascensionile saadetud seemnetest, taimedest ja puudest on säilinud. Näiteks saadeti oktoobris 1847. aastal teele 700 pakki püsikute seemneid, samas kui kuu aega hiljem saadeti bambuseid, kõrrelisi, eukalüpte, agaave, aaloesid, bougainvilleaid ja viigipuid. Mais 1858 võttis Ascensioni aednik vastu saadetise Cape Townist, mis sisaldas küpresse, davidi budleiasid, roosasid lõunahalisid ja mõningaid kruvipuid kaugelt Madagaskarilt.
Uutele taimedele ja puudele tingimused meeldisid. Kui palju puid ja taimi saarele täpselt istutati, pole teada, kuid ühes 1875. aastal saadetud kirjas mainitakse, et istutatud on vähemalt 5000 puud.

Mäel kasvab pilvemets

Niisiis, Hookeri plaan töötas ja mõne aastakümne jooksul rajati saare kõrgeimasse punkti, Green Mountaini mäele niinimetatud pilvemets. Seda tüüpi metsa katavad madalad pilved, mis jäävad põõsaste ja puude lehtedele ning tüvedele niiskusena, mis seejärel veena maa peale tilgub. Pilvemetsi leidub paljudes maailma kohtades, nii parasvöötmelistes, subtroopilistes kui ka troopilistes piirkondades.  Pilvemets ehk looduslikult tekkinud madalad pilved võib tekkida vaid siis, kui piirkond on kõrgemal kui 500 meetrit merepinnast ja selle tipus leidub taimestikku.
Kõik need kolm tingimust olid pärast Green Mountani taimedega katmist Ascensionil olemas, sest Green Mountain on 860 m kõrgune, maa ja vee kohtumise mõjul sünnib palju madalaid pilvi ja üle saare puhuvad pidevalt Aafrika poolt tulevad tuuled. Kui Green Mountain oli taimestikuga kaetud, oli olemas see, mis pilvedes leiduva suure koguse niiskust kokku koguma sai hakata. Nii et ühes mitmete teiste piirkondadega muudeti Green Mountain ahtrast, kasina sõnajalataimestikuga kaljukünkast roheliseks oaasiks.
Kui aastaid oli peetud rusikareegliks, et ökosüsteemi kujunemine võtab mitu tuhat aastat, siis sellel väikesel kõrvalisel saarel keset Atlandi ookeani tekkis toimiv ökosüsteem vaid pooleteise sajandiga. Artikkel Ascensioni saare taimestikuga katmisest ilmus ajakirja Imeline Teadus/Tarkade Klubi 2011. aasta detsembri numbris, lugu oli kuuel leheküljel ja varustatud hulga fotodega.